PÜHADE OSADUS
Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)
Kõikide pühakute päeval tänab Kirik kõigi nende eest, keda Jumala arm on läbi aegade kandnud – nii nende eest, kelle nimed on kalendris, kui ka nende eest, keda tunneb ainult Jumal. Ühise pühakutepäeva juured ulatuvad idakiriku 4. sajandi praktikasse ning lääne traditsioonis kinnistus 1. november hiljem pühakute ühiseks mälestuspäevaks.
Uues Testamendis nimetab Paulus pühadeks kõiki koguduse liikmeid. Korintose kogudusele, kus tülitseti ja eksiti, kirjutab ta: „Kristuses Jeesuses pühitsetuile, kutsutud pühadele” (1Kr 1:2). Püha ei ole see, kes on ise eksimatuks saanud, vaid see, kelle Jumal on oma omaks kutsunud ja ristimises Kristusega liitnud. Päeva juhtsalm ütleb seda ka meile: me ei ole enam võõrad, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed.
Päeva lugemised näitavad, milline on pühadus. Jesaja näeb aega, mil linnas ei kuulda enam vägivalda ja Issand ise on oma rahvale igaveseks valguseks; Jumala rahvas on „minu istutatud võsu, mu kätetöö” (Js 60:18–21). Jeesus kuulutab mäejutluses õndsaks vaimust vaesed, kurvad, tasased, halastajad ja rahutegijad (Mt 5:1–12). Need ei ole kangelaste omadused. Esimesena kirjeldavad need sõnad Kristust ennast, ja pühakud on inimesed, kelle elus on tema näojooned nähtavaks saanud. Nad seisavad Jumala ees tühjade kätega ja saavad kõik temalt.
Usupuhastuspüha ja pühakutepäev seisavad kõrvuti. Martin Luther avaldas oma teesid 1517. aastal just pühakutepäeva eelõhtul. Wittenbergi lossikirik oli pühendatud kõigile pühakutele ning seal näidati pühakutepäeval suurt reliikviate kogu, mille vaatamise eest lubati vabastust patukaristustest. Reformatsioon ei eitanud pühakuid ega nende austamist, kuid soovis, et seda tehtaks nõnda, nagu Pühakiri meile eeskuju näitab. Augsburgi usutunnistuse apoloogia ütleb, et pühakuid tuleb austada kolmel viisil: tänades Jumalat nende eest, keda ta on oma kirikule andnud, lastes nende eeskujul oma usku kinnitada ning järgides nende usku ja häid tegusid, igaüks vastavalt oma kutsumisele. Usu kinnitamise näiteks ei too Apoloogia mõnda kangelastegu, vaid Peetruse: kui me näeme, et talle anti tema salgamine andeks, julgustab see meidki uskuma, et arm on patu vastu ülirohkeks saanud.
Pühakute elud tunnistavad niisiis Jumala armust, mitte inimese laitmatusest. Neid on olnud kõigist rahvastest ja seisustest, ka meie maalt. Pärnumaalt Pootsist pärit õigeusu piiskop Platon tapeti 1919. aasta jaanuaris Tartus Krediidikassa keldris. Samas keldris surid koos temaga ka luterlikud vaimulikud ja usuteadlased Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz. Õigeusu piiskop ja luterlikud õpetajad andsid oma elu sama Issanda pärast.
Samas kohas tunnistab usutunnistus, et „nii nagu elavad pühakud üldiselt paluvad kogu kiriku eest, nii paluvad nad ka taevas kogu kiriku eest”. Pühade osadus on palveosadus, mille keskel on Kristus, meie ainus eestkostja Jumala ees. Juba kolmandal sajandil kirjutas Kartaago piiskop Cyprianus oma sõbrale, Rooma piiskop Corneliusele: kui üks meist läheb enne teist siit ära, siis jäägu meie armastus püsima Issanda juures ja ärgu lakaku palve vendade ja õdede eest Isa halastuse ees.
Ilmutusraamat avab pilgu lõpule: „Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam.” Pärnakale kõlab „merd ei olnud enam” esmalt üsna kurvalt. Johannes kirjutas need sõnad aga Patmose saarel, kuhu ta oli pagendatud ja kus meri lahutas teda tema kogudusest. Piiblis on meri sageli segaduse ja lahutuse paik. Uues loodus ei ole enam midagi, mis lahutab, ka surm mitte: „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud” (Ilm 21:1–4).
Clairvaux’ Bernard on kirjutanud, et pühakute mälestus äratab meis igatsust nende osaduse järele. Kui laulame missas „Püha, püha, püha”, ühineme inglite ja kõigi pühade hulgaga, ja armulauapalves palume, et võiksime „koos kõigi pühadega” osa saada Talle söömaajast Jumala riigis. Pühakutepäev tuletab meelde, et me ei palveta kunagi üksi.
Järgmisel päeval, 2. novembril, on hingedepäev. Paljud lähevad kalmistule või süütavad oma lahkunute mälestuseks küünla koduaknal. Meie armsad ei vaja meie küünalt, et koduteed leida – nende tee on Kristus, kes ütleb: „Minu Isa majas on palju eluasemeid” (Jh 14:2). Tulevase Jeruusalemma elanike kohta öeldakse: „neile ei ole vaja lambivalgust ega päikesevalgust, sest Issand Jumal ise valgustab neid” (Ilm 22:5). Küünal on vajalik meie jaoks. Ristimistalitusel süüdatakse vastristitule kingitav küünal ülestõusmise paasaküünlast ja öeldakse: „Võta vastu see põlev küünal märgina, et Kristus on sinu elu valgus.” Hingedepäeva küünal võib meile meenutada sedasama valgust ja saada meie palveks. Selle juures võib öelda kiriku vana palve: „Igavene rahu anna neile, Issand, ja valgus lõpmatu paistku neile Sinu kuningriigis.” Valgus, mida me neile palume, on viimselt Tema ise, kes ütleb: „Mina olen maailma valgus” (Jh 8:12).
Tere tulemast missale kell 10 Eliisabeti kirikusse! Pärast teenistust oleme kõik oodatud kohvilauda.
Palvetame: Kõigeväeline Jumal, me mõtleme täna Sinu ees suurele tunnistajate hulgale, keda Sina oled kõigil aegadel ja kõigis paigus äratanud. Anna meile armu, et ka meie võiksime järgida pühakuid väärikas ja jumalakartlikus elus, kuni kord saame tulla ärarääkimata suurde rõõmu, mille Sa oled valmistanud neile, kes Sind armastavad. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.
