Mõtisklused

Kõigevägevam - Temani me ei jõua. (Ii 37:23)

EELK jumalateenistuste käsiraamatu järgi kõneleb Kolmainupüha "varjatud Jumalast", kusjuures just taolises võtmes käsitletakse ka Pühakirja ja kiriku õpetust Jumala kolmainsusest: "Piiblilugemised kõnelevad Jumala varjatud olemusest, mis ületab kogu inimese mõistmise. Jumal on üks, aga Ta ilmutab end meile Isana ja Pojana ja Püha Vaimuna. Ta tegutseb Loojana, Lunastajana ja Pühitsejana."

Ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse. (Jr 31:33)

See võis olla veidi vähem kui kolmkümmend aastat tagasi. Üks mu klassivend oli saanud kuskilt laenuks imeriista nimega videomakk koos ühe videokassetiga, ja muidugi kutsus ta terve hulga oma sõpru kokku, et seda ühiselt vaadata. Vaatamine toimus arvatavasti ühe laupäeva hilisõhtul - eeltingimuseks oli, et võõrustaja vanemaid ei olnud kodus.

Tolleks filmikunsti saavutuseks, mis tal oli õnnestunud hankida, oli 1978. aastal valminud kahe ja poole tunnine "Dawn of the Dead" - eesti keeles võiks see kõige paremini kõlada kui "Koolnute koidik". Toona teadsime küll filmi pealkirjaks olevat lihtsalt "Zombi".

"Küllalt! Nüüd, Issand, võta mu hing, sest ma pole parem kui mu vanemad!" - "Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed." (1Kn 19:4; Jh 7:37-38)

1976. aastal valminud suurepärane film "Network" (Võrk) jutustab loo väheste vaatajanumbrite tõttu vallandamisele määratud uudisteankrust Howard Beale’ist, kes annab vallandamisest kuuldes avalikult teada, et tapab ennast nädala pärast otse-eetris, ja lubab vahepealse aja pühendada kõikvõimalikele paljastustele ning karmi tõe rääkimisele. Üks tema mõjuvamaid sõnavalinguid on enam-vähem järgmine:

Teie Isa teab. (Mt 6:8)

Kui laps sünnib, siis ta nutab. Tõenäoliselt sellepärast, et ta on pidanud jätma kõige turvalisema paiga, mis on talle siin elus üldse antud, ning leidma ennast laiast (ja kõledast) ilmast. Esialgu ei pidanud vastsündinud kuigipalju nägema - küllap siin on oma füsioloogilised põhjused, aga ju see on ka Jumala poolt inimesele antud kaitse, et ta liiga ära ei ehmataks.

Laps ei nuta mitte ainult vahetult pärast sündimist. Enamus inimesi nutab terve elu - mitte küll vahetpidamata, aga aeg-ajalt ikka. Õige pea pärast sündimist nutab laps juba enam mitte ehmatuse tõttu, vaid sellepärast, et tal on millestki puudu, et ta vajab midagi: tal on kõht tühi, ta tahab juua, tal on ebamugav märgade mähkmete tõttu. Ta nutab, et saada abi.

Ja õigluse vili on rahu, õigluse tulemuseks püsiv rahulik elu ning julgeolek. (Js 32:17)

Nüüdisaegse sotsioloogia isa, mitme põlvkonna prantsuse juudi rabide järeltulija David Émile Durkheim (1858-1917) arvaks ilmselt, et Jesaja kuulutab siin midagi võimatut, sest ei ole olemas ühtki inimühiskonda, mis oleks vaba kuritegevusest. Lisaks väitele, et kuritegevus kuulub universaalsena igasuguse ühiskonna juurde, eitab Durkheim, et see seisneb teatud üldkehtivate normide rikkumises - tema jaoks on kuritegevus pigem vastuollu minemine kollektiivsete tunnete (või tõekspidamistega). Durkheim ütleb: "Kui sageli on kuritegu tegelikult vaid tulevase moraali ennetamine, esimene samm selle poole, mis on tulemas." Mõeldes, mismoodi arusaamine sellest, mis on õige ja mis vale - mis on kuritegu ja mis mitte -, on viimaste aastakümnete jooksul muutunud, mõjuvad need üle saja aasta tagasi kirjutatud sõnad lausa prohvetlikena.

Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. (2Kr 4:16)

Sattusin hiljuti üht lauamängu mängides küsimusele, kust tuleb Veneetsias asuva Ohete või Õhkamiste silla nimi. Tolle mängu järgi oli õige vastus, et sild sai taolise nime hukkamisele talutatavate surmamõistetute ahastusohete järgi. Enam-vähem samamoodi seletavad asja mitmed allikad, näiteks ühelt Veneetsia kunstiajalugu tutvustavalt veebilehelt võime lugeda: "See sild ühendas doodžide paleed vanglaga ... Need, kes olid teel piinamiskambritessse, ohkasid sügavalt."