Mõtisklused

Mina olen hea karjane ... ning annan oma elu lammaste eest ... Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. (Jh 10:14.15.18)

"Ema armastab oma last seepärast, et laps kannab edasi tema geene. Ema ise muidugi arvab, et ta armastab oma last sellepärast, et see on ta loomuses ning tema laps on imeline, aga selline arvamus on enesepettus. Miski inimeses - justnimelt taoline, evolutsiooni käigus tekkinud enesepetmise võime - hoiab inimese teadvuse eest varjul tema tegelikud motiivid. Teadvusel iseenesest inimese elus üsna teisejärguline roll, kusjuures tema peamiseks otstarbeks on enda väljendamine ning teistele võimalikult paremas valguses näitamine. Inimese olemasolu mõtteks on sigimine, õgimine ja selle kõige ümber sagimine. Moraalsus - ning selle väljendusena näiteks isetus - on tegelikult samuti osa enesepettusest, kusjuures igasugune isetus on tegelikult millegi hea tegemine lootuses, et kellelegi tehtud teened tasutakse vastuteenetega."

Vanad mehed ja vanad naised istuvad jälle Jeruusalemma turgudel, igaühel kepp käes elupäevade rohkuse tõttu. (Sk 8:4)

Mis teeb maailma ja elu elamisväärseks? Üks telefoniettevõte teab vastust: 50 minutit kõneaega, 300 SMS-i ja 3 GB internetti kuumaksuga 9,90 eurot.

Ja tänas ja murdis ja ütles: "Võtke, sööge, see on minu ihu, mis teie eest murtakse; seda tehke minu mälestuseks." (1Kr 11:24)

Nii on see salm esitatud vanemates eestikeelsetes piiblitõlgetes. Ent juba 1947. aastal Londonis Briti ja Välismaa Piibliseltsi väljaantud Uue Testamendi trükis ja kõigis järgnevates on üks väike, aga äärmiselt oluline erinevus: "Ja tänas ja murdis ning ütles: "See on minu ihu, mis teie eest antakse. Seda tehke minu mälestuseks.""

Kreeka keeles tarvitatakse nii lause sissejuhatavas pooles kui Issanda sõnade tsiteerimisel üht ja sama verbi klao, mis tähendab "murdma". Uues Testamendis kasutatakse seda sõna peaaegu eranditult leiva murdmise kohta - ainsaks erandiks ongi meie salm püha Pauluse esimesest kirjast korintlastele.

Mina hävitan Efraimist sõjavankrid ja sõjaratsud Jeruusalemmast, sõjaammudki hävitatakse. (Sk 9:10)

Eelmise nädala mõtiskluses käsitletud "kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine" (Mt 5:39) omandas minu jaoks uue lähenemisnurga, kui vaatasin ühe ametivenna poolt internetis viidatud videokollektsiooni erinevatest inimestest, kes kasutasid esimest korda elus tulirelva. Enamasti lõppesid need katsetused tugeva raputuse ning ehmatusega, mõnel puhul aga ka päris ränga tagasilöögiga vastu põske või koguni veritseva kulmu ja sinise silmaga.

...et lepitada Jumalaga mõlemad ühesainsas ihus risti kaudu, surmates risti peal vaenu. (Ef 2:16)... 

Ajalehe "Eesti Kirik" käesoleva aasta 17. numbris imestab Arne Hiob selle üle, kuidas on Canterbury Anselmile omistatav lepitus- (pigem küll hüvitus-) teooria ühendatav Jeesuse õpetusega armastuse Jumalast ning sellest, et Jeesus õpetab: kui sind lüüakse põsele, keera ette teine. Arne Hiob küsib: "Miks enne teise põse ettekeeramist ei tule siis "õiglus" karmilt maksma panna?"

Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. (Jh 6:27)

Nende Jeesuse sõnade mõtte paremaks edastamiseks tundub täpsem olevat järgmine tõlge: "Tehke tööd mitte endas hävingut kandva roa, vaid igavesse ellu viiva roa pärast."

Muidugi on alati oluline eeskätt Pühakirja mõte, aga tihtipeale aitab mõtet tabada ka süvenemine konkreetse teksti keele- ja sõnakasutusse ning isegi grammatikasse - nii paistab olevat ka antud tsitaadi puhul.