Mõtisklused

See on tõepoolest Jumala poolt õiglane, et teie vaevajaile tasutakse viletsusega ja teile, keda vaevatakse, antakse hingamist. (2Ts 1:6-7)

Kas te teate, kes on Brendan O'Rourke? Kiire internetiotsing annab vastusena ennast "kristlikuks hävitajaks" nimetanud 41-aastase mehe, kes tulistas hiljuti ühes Lõuna-California koolis laste pihta, haavates 6- ja 7-aastast tüdrukut.

Tegelikult ei mõtle ma aga mitte seda Brendan O'Rourke'i - ja ma tundsin kergendust, kui sain aru, et tegemist ei ole sellesama inimesega, kelle kohta mina informatsiooni otsisin.

See Brendan O'Rourke, keda ma silmas pean, oleks 5. oktoobril saanud 28-aastaseks. Ta ei saanud, sest ta suri 7-aastasena 17. augustil 1990. aastal California ülikooli San Francisco meditsiinikeskuses.

Aga tema vastas neile: "Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid." (Mt 25:12)

Kui kirikuaasta eelviimane ehk Valvamise pühapäeva langeb, nagu sedapuhku, kokku Isadepäevaga, siis tekitab see kummalisi mõtteseoseid.

Vestlesin hiljuti ühe isaga, kes oli seisukohal, et ta ei peaks oma vastristitud, praegu vaid kahe aasta vanusele lapsele hakkama niipea rääkima Jumalast, vaid laseb lapsel ise (täisealiseks saades) valida ja otsustada, kellesse ning mida ta usub.

Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat? Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud. (Ap 4:19-20)

Keegi end selgeltnägijaks pidav Hannes Vanaküla kirjutas seoses mõne päeva eest toimunud "Lõuna-Korea kultuuripäevadega" ühe seal esinenud jutlustaja kohta: "Jaerock Lee siiatoomine oli väga õigesti ajastatud. Me teame, et Soomes astuvad inimesed kirikust välja, sest nad on kaotanud usu. Aga inimene, kes kaotab usu, hakkab mõtlema. Ja selleks, et seda vältida, tuleb usklikele anda uues vormis vana usk tagasi. Kuna Jaerock Leed tutvustatakse kui kiriku vastalist, siis on tema korraldatud ettevõtmised hea koht, kuhu suunata ristiusus kahtlejaid. Seega saab pikendada inimeste mõtlemise piiramist. Ainult usklikuga saab manipuleerida." Sarnaseid arvamusi kristluse ja usu kohta üleüldse on Vanaküla avaldanud ka varem, näiteks on ta kõnelnud, kuidas kristlased on teda "moraalselt taga kiusanud" ning et "kristlik maailm ei ole huvitatud, et inimesed oleksid vaimselt haritud ja iseseisvad": "Neile on vaja vaimselt harimata inimesi, et neid saaks juhtida. Siit tuleneb ka minu konflikt kristliku maailmaga."

Ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses. (Rm 3:25-26)

Kõlab väga tänapäevaselt, see "jumalik sallivus". Eriti kui kasutame võimalust tõlgendada kreeka sõna paresis (ainus koht Uues Testamendis, kus seda sõna kasutatakse) läbi sõrmede vaatamisena või õlgu kehitades mööda minemisena. Ainult et see "sallivus" ei ole vist - vähemalt selle sõna tänapäevast tähendusvarjundit arvestades - kõige õigem. See ei ole mitte leppimine inimeste pattudega, veelgi vähem on see pattude heakskiitmine, vaid see on pigem nende (hambad ristis) äratalumine või -kannatamine.

Seda enam, et püha Paulus ei jäta meile siinsamas meenutamata, millise hinnaga Jumal on inimestele seda "sallivust" osutanud: "Lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks." (Rm 3:24-25)

Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: "Aga õige jääb usust elama." (Rm 1:17)

Jumala õigus (või õiglus), millest püha Paulus kõneleb, ei ole mitte kohtumõistja õigus või õiglus, mille kohaselt tasu või karistus mõistetakse vastavalt teenele või süüteole. See on pigem ustavus oma tõotustele ja lepingule ning truudus rahvale, kellega see leping on sõlmitud - sõltumata rahva truudusetusest. See on kuninglik õiglus, midagi selletaolist, nagu kirjeldab (muidugi väga romatiliselt ja ilmselt ka väga ebaajalooliselt) Alexandre Dumas oma romaanis "Kakskümmend aastat hiljem":

"Charles Stuart," ütles nüüd inglise kolonel, lähenedes kuningale, kes oli maskeeringust loobunud. "Kas annate ennast vangi?"

Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. (2Tm 4:2)

Mõne päeva eest andis keegi moodsa aja kristlane soovituse, kuidas rahuliku südametunnistusega vabaneda isiklikult ebameeldivatest kohtadest Piiblis: "Piiblist loe seda, mis on Püha Vaimu läbi kirjutatud, mitte inimeste kritseldusi." Siinjuures ei ole tegemist mitte lihtsalt ühe inimese arvamusega, vaid aastakümneid (või koguni aastasadu) paljude teoloogide poolt populariseeritud arusaamaga, mille kohaselt suur(em) osa Piiblist kuulub omasse aega ega ole meie jaoks tänapäeval siduv. Kuni taolise äärmuseni, nagu kirjeldab järgmine anekdoot: "Üks jesuiit helistab oma ordukindralile: "Me leidsime Jeesuse haua üles, aga see ei ole tühi." Pikk vaikus. Viimaks ütleb ordukindral: "Mis, kas Ta tõesti elaski?""