Mõtisklused

Selles on armastus - ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et Tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. (1Jh 4:10)

Püha Johannes on suur armastuse apostel. Kiriku pärimus samastab ta "jüngriga, keda Jeesus armastas" (Jh 13:23 jm). Johannes rõhutab seda, kuidas Jeesus armastas omi, kes on selles maailmas, kuni "lõpuni" (Jh 13:1) ning andis jüngitele käsu üksteist armastada (Jh 13:34), Tema armastusse jääda ning nõnda Tema käske täita (Jh 15:9-10; 1Jh 3:22-24).

See armastus ei ole aga mitte midagi abstraktset ega lihtsalt mingi ülev või magus tunne, vaid on kõnealuse apostli tõlgenduses konkreetne, kaine ja praktiline ning lahutamatult seotud Jumala ilmutuse, tõe ja õige usuga.

Iga vaim, kes tunnistab Jeesust Kristust lihasse tulnuna, see on Jumalast, ning ükski vaim, kes seda Jeesust ei tunnista, ei ole Jumalast, vaid see on antikristuse oma. (1Jh 4:2-3)

Toronto Püha Peetruse anglikaani kogudus on saanud viimastel päevadel kuulsaks seeläbi, et sealne preester andis ühe kirikulise koerale armulauda. Internetikommentaatorid jagunevad antud küsimuses – nagu enamasti – kahte täielikult vastandlikku leeri, ühes kommentaaris aga manitsetakse järgmisel viisil järelemõtlemisele: "Remember DOG spelled backwards is GOD ..." – "Pea meeles, DOG (koer) on tagurpidi lugedes GOD (Jumal) ..."

Pole küll teada, kas antud kommentaar tahab rõhutada koera üliväärtuslikkust (vähemalt ingliskeelses maailmas) või, vastupidi, öelda, et koerad kehastavad pigem jumalavastasust. Viimast tõlgendust näib toetavat ka Piibel, näiteks püha Paulus hoiatab Kirjas filiplastele: "Vältige koeri!" (Fl 3:2) ning Jeesus ise ütleb püha Johannese Ilmutusraamatus: "Väljaspool on koerad ja nõiad ja hoorajad ja mõrtsukad ja ebajumalateenijad ning kõik, kes valet armastavad ja teevad." (Ilm 22:15)

Me oleme Tema suurust näinud oma silmaga. (2Pt 1:16)

Püha Augustinus imestab oma "Pihtimustes" selle üle, kuidas on võimalik, et samal ajal, kui Jumal on kõigile inimestele ühtviisi lähedal, on inimesed omakorda Temast erineval kaugusel: "Et nusquam locus, et recedimus et accedimus, et nusquam locus. Veritas, ubique praesides." – "Ei kuskil kohta, aga me eemaldume ja läheneme, kuigi kuskil pole kohta. Tõde, Sa troonid kõikjal." (X, 26)

Huvitav, kas see on teatud eelkäija relatiivsusteooriale? Siin ei ole küll küsimus ruumis, kuigi meile tundub aeg-ajalt, et ühes või teises paigas sündinutele ja kasvanutele on Jumal lähemal kui teistele, ega ka ajas, kuigi me lohutame vahel vanaemasid sellega, et küll tuleb aeg, mil nende lapselapsedki (taas) Jumala juurde jõuavad. Samas aga on siin oma roll täita valgusel kui tõe sümbolil – tõsi, see Valgus mitte ei liigu ühest punktist teise ega ühe või teise inimese juurde oma hoomamatul kiirusel, vaid on kõikjal, püha Augustinuse sõnul troonib kõikjal. See Tõde, see Valgus on Jumal, kelle "sees meie elame ja liigume ja oleme" (Ap 17:28).

Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! (Rm 12:18)

Peapiiskop Kuno Pajula ütles Eesti sõjameeste kokkutulekul jutlustades: "Mitte õiglane sõda ei ole Kiriku prioriteet, vaid õiglane rahu." Ent kohe järgmine lause algas nõnda: "Siiski ..." Justnimelt siiski. Ka püha Paulus teab, et kuskil on tihtipeale peidus üks "aga" või "siiski", seepärast ta ütlebki, et meil tuleb inimestega rahu pidada, "kui võimalik" ja niipalju kui oleneb meist endist.

Õigupoolest ei ole see lause kreeka keeles nii pikk, pigem võiks tõlkida: "Kui teist enestest võimalik (või "kui olete suutelised"), pidage rahu (või "elage rahus" või "olge rahus/rahul") kõikide inimestega."

Neil päevil, kui taas oli koos suur rahvahulk ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid enese juurde ja ütles neile: "Mul on rahvast hale!" (Mk 8:1-2)

See, et kõneldes suurtele rahvahulkadele märkab Jeesus inimeste nälga ja vajadust kosutuse järele, näitab, et ka suure rahvahulgaga koos olles ei näe Ta enda ees mitte abstraktset ega anonüümset massi, vaid konkreetseid ja elavaid inimesi. Rahvahulgal iseenesest ei saa ju olla nälg, kõht on tühi ikkagi igal üksikul inimesel – kuigi vahel võib tunduda vastupidi.

Suurte rahvahulkade toitmine Jeesuse poolt toob meelde aeg-ajalt mõnede poodide korraldatavad reklaamkampaaniad: küll jagatakse tasuta või peaaegu tasuta televiisoreid või kingi, küll saavad esimesed kümme, sada või tuhat endale lisaks ostetavale teise samasuguse või mingi muu brežnevi pakikese laadis kaasavara. Kõmulisemad ajalehed ning telekanalid läkitavad taolistele kampaaniatele kindlasti oma kaameramehed, sest saadaolevad kaadrid näivat väärivat isegi ajakirjanike tervisega või tehnikaga riskeerimist – nii nagu kokkutulnud inimesed on valmis ohverdama oma aja, väärikuse, südamerahu või koguni tervise, et ainult saada midagi odavamalt või päris tasuta.

Miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette. (Rm 14:10)

Sattusin 2004. aastal vahetult pärast seda, kui Leedu president Rolandas Paksas oli ametist tagandatud, külastama paljudele eestlastele tuntud Paberžes elanud preestrit, isa Stanislausi. Arvatavasti küsisin ise temalt, mida ta arvab Paksase skandaalist, igatahes vangutas ta pead ja ütles, et talle teeb muret hoopis leedu rahvas. Ta oli manitsenud rahvast – ka ajakirjanduse vahendusel – kainusele siis, kui Paksas valiti üllatava populaarsuse najal presidendiks, ent nüüd pidi ta taas oma vana kirjutusmasina ette võtma, et uus artikkel kirjutada: selleks, et inimesed lõpetaksid selle porri tallamise, keda nad äsja olid ülistanud ja austanud. Isa Stanislausi sõnum oli selge ja lihtne: mees on oma karistuse kätte saanud, nüüd tuleb talle uus võimalus anda. Paraku ei olnud see lihtne sõnum niisama selge enamusele leedu rahvast – kuigi tegemist on valdavas osas kristlastega, kelle jaoks see peaks olema enesestmõistetav ... või kuidas?