Mõtisklused

Selle abistamise ehtsuse tõttu te ülistate Jumalat oma kuulekuses Kristuse evangeeliumi tunnistamisel ja oma osaduse siiruses. (2Kr 9:13)

Erinevaid palve- ja lauluraamatuid lehitsedes võib näha, kuidas aja jooksul on lauludes ja palvetes ette tulevad teemad vaheldunud: mõned on kadunud, mõned ümber nimetatud, mõned ka juurde tulnud.

Näiteks ei ole Kiriku Laulu- ja Palveraamatus alajaotust "Patustpöörmisest", nagu Uues Lauluraamatus. Tõsi, on viis pihilaulu (varasema kolmekümne ühe patust pöördumise laulu asemel). Samuti ei räägi Kiriku Laulu- ja Palveraamat pühitsuselust ning varasem jaotus "Ristist ja rõõmust" kannab nüüd nime "Kannatused ja lohutus" - pole päris kindel, kas sisuliselt on tegemist ühe ja sama arusaamaga ristiinimese elutegelikkusest. Juurde on tulnud - kui ettenägelik! - selline teema nagu "Ühiskond ja õiglus".

Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks Temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises. (1Kr 1:5)

Suurima käsu - Matteuse evangeeliumi sõnastuses: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!" (Mt 22:37) - võiks sõnastada ka nii: "Armasta Issandat, oma Jumalat kogu oma ihuga, kogu oma eluga, kõige oma läbikogetu ja -tunnetatuga." See tähendab ühelt poolt enda täielikku andmist Jumala kätte, jäägitut andumist Temale, teisalt aga Jumala armastamist ja austamist kõiges - ning mis võib-olla kõige raskem: kõigest hoolimata.

Olen viimase peale mõelnud pärast seda, kui kümmekond päeva tagasi tuli minu juurde üks murtud ema, et leppida kokku oma ainsa poja põrmu matmises. Ärasaatmisel oli ta olnud üksi, poja ihu tuhastati ja nüüd soovis ta selle Jumala Sõna ja õnnistusega mulda sängitada. Matusetalitus oli eile.

Ma kaotan su üleastumised nagu pilved ja su patud nagu pilvituse. Pöördu minu poole, sest ma lunastan sinu! (Js 44:22)

Jumal pöördub oma sulase Jaakobi, s.t Iisareli rahva poole ja ütleb talle ... mida? Kas see on tulevikutõotus: kunagi tuleb aeg, mil ma kaotan su üleastumised ja patud ning lunastan su, ostan su vaenlaste (kaldealaste? pärslaste?) käest vabaks? Meie, kristlaste perspektiivist: kord tuleb aeg, mil meie patud kustutatakse ja meie lunastus saab tõelisuseks (vrd Rm 8:22-25).

Nii võib neid prohvetisõnu lugeda ja mõista küll - ja me kõik vajamegi julgustust ning kinnitust, et "ükskord saabub aega ..." Ent kui vaatame võrdluseks käesoleva pühapäeva Epistlit (Gl 5:1-6), mis algab sõnadega: "Vabaduseks on Kristus meid vabastanud!", ning uurime veidi Js 44:22 originaalteksti, siis näeme, et siin ei ole tegemist üksnes tulevikulootuse või -lohutusega, vaid siin räägitakse (ka) sellest, mida Jumal on juba teinud - ja mida see konkreetselt meie jaoks tähendab või meilt nõuab.

Minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse. (Ilm 8:18)

Möödunud nädalal oli mul koos mõne ametivennaga võimalus külastada püha Maximilian Maria Kolbe rajatud Niepokalanówi linna Poolas. Mitte keegi meist ei teadnud sellest linnast enne midagi, kuigi arvatavasti on isegi usuvõõras Eestis väga paljud inimesed Maximilian Kolbest kuulnud - preestrist, kes ohverdas ennast 1941. aastal Auschwitzi koonduslaagris hukkamisele määratud pereisa eest (muide, mõtlemapanev fakt on seegi, et tolle pereisa lapsed hukkusid 1945. aastal nõukogude pommirünnakus). Maximilian Kolbe suri märtrina ning kuulutati 1982. aastal pühakuks. Teda tuntakse ligimesearmastuse pühakuna ning seda ta ongi - aga mitte ainult ja isegi mitte niivõrd oma märtrisurma tõttu, kuigi enamus temast kuulnud inimesi teavad teda ilmselt justnimelt ainult tema surma järgi.

"Kandke üksteise koormaid ... sest igaühel on kanda oma koorem." (Gl 6:2.5)

Olen kuulnud nii mõndagi imestavat küsimust või sügavmõttelist arutelu selle üle, kuidas apostel Paulus kahes peaaegu järjestikuses lauses iseendale vastu räägib, käskides oma lugejail kanda üksteise koormaid ning samal ajal rõhutades, et igaüks kandku omaenda koormat ise.

Kuigi võib-olla ei peaks iga piibliteksti puhul uurima, milliseid kreeka- või heebreakeelseid sõnu on ühes või teises kohas tarvitatud, on sellest aeg-ajalt siiski kasu. Näiteks antud "vastuolu" lahendamiseks. Kui eestikeelses tõlkes on mõlemas lauses kasutatud sõna "koorem", siis kreeka keeles on tegemist erinevate sõnadega, kusjuures mitte päris sünonüümidega, vaid tähenduselt mõnevõrra erinevatega.

Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. (Ef 5:15-16)

Antud salmi võib tõlkida ka nii: "Vaadake siis, et te käite (elate) mõistlikult (tasakaalukalt, väärikalt, vaoshoitult), mitte nagu arutud, vaid kui targad, lunastades aega, kuna need (praegused) päevad (ajad) on kurjad (rasked, pahad, täis vaeva, keerulised)."

Muidugi võib öelda ka "kasutades aega õigesti" või, nagu vanemates eestikeelsetes tõlgetes, "pidades aega kalliks", ent siiski on päris huvitav mõtiskleda selle kummalise väljendi üle, mida apostel siin kasutab: mida tähendab "lunastada aega"? Apostel Paulus tarvitab antud sõna (exagorazo) veel kolmes kohas: Gl 3:13; Gl 4:5 ja - meie kirjakohaga samas tähenduses - Kl 4:5.