Mõtisklused

Ma kutsun teid üles mitte loobuma, kui mind ahistatakse teie pärast – see on teie kirkus. (Ef 3:13)

Ühe Jerzy Popiełuszko õndsakskuulutamist käsitleva internetiartikli kommentaaride hulgas oli järgmine: ""Peapiiskop Amato luges ette ka paavst Benedictus XVI läkituse, milles iseloomustati poolakast vaimuliku märtrisurma kui märki hea võidust kurja üle." Kuidas nii? 'Hea' tapsid ju 'kurjad'. Nemad võitsid, mitte vastupidi."

Nii inimesed mõtlevad. On mõelnud läbi aegade – nagu kasvõi Rooma keiser Diocletianus, kes väidetavalt olla hoobelnud, et temast saab mees, kes kaotab jäädavalt kristlaste nime maailmast.

Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal
 püsib temas. (1Jh 4:16)

Püha Gregorius Nazianzist on öelnud (ariaanide kohta): "Neil on templid, meil on Jumal. Neil on rahvahulgad, meil on inglid. Neil on kuld ja hõbe, meil on puhas usk ja õpetus." Tegemist oli raske ajaga: Nikaia kirikukogu oli Ariuse eksituse küll hukka mõistnud – Arius õpetas, et Jumala Poeg ei ole Isaga olemuselt ühtne, vaid on Jumala poolt loodud olend justkui Jumala ja ülejäänud loodu vahepeal –, ent mitmesuguste jõudude, sh poliitiliste huvigruppide toel omandas ariaanlus üha enam mõju, eriti sõjaväes, keisrikojas ja Konstantinoopolis. Reformatsioonijärgsest ajast tuntud põhimõte cuius regio, eius religio (kelle valitsus, selle usk) maksis ilmselgelt ka kaksteist sajandit varem, märksa suuremal määralgi kui uusaegses Euroopas, sest oli aegu, mil õigest usust ja õpetusest kinni hoidvaid piiskoppe, preestreid ja lihtsaid usklikke pagendati või koguni hukati lausa massiliselt (tõsi, tuleb olla aus ja tunnistada, et hiljem, kui tõrjutuks osutusid ariaanid, ei pruukinud nende käsi käia paremini).

Ei suudeta uurida Tema kohtumõistmisi ega jälgida Tema teed! (Rm 11:33)

Kolmainupüha peaks tänapäeva inimestele hästi sobima, sest tundub, et kolmainsusõpetust kasutatakse üha enam selleks, et näidata, kui mõistetamatu ja arusaamatu on Jumal ning kui mannetud on kõik meie inimlikud sõnad ja mõisted Tema kirjeldamiseks – sealhulgas õpetus Jumala kolmainsusest.

Meie sõnad ja mõisted ongi mannetud, seda taipasid ja tunnistasid ka varasemate aegade teoloogid ja kirikuisad. Aga siiski on siin oluline erinevus: kui tänapäeval tundub vahel, et Jumala kohta võib kasutada ükskõik milliseid sõnu või võrdpilte ja need kõik on "õiged", siis vanadel aegadel kaaluti hoolikalt ja püüti piinliku täpsusega valida Jumala kirjeldamiseks ja Tema olemise saladuse avamiseks just selliseid mõisteid, mis oleksid vähegi täpsed ja ühemõttelised.

Ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. (Hs 36:26)

"Whatever makes them happy!" – "Mis iganes teeb neid õnnelikuks!" Nii ütles ühes dokumentaalfilmis keegi kehakunstnik, kes, olles ise küll kandadest kulmudeni tätoveeritud, väitis, et omaenda ihu "modifitseerida" ta küll ei tahaks, ent on valmis seda tegema nende puhul, kes selleks ise soovi avaldavad. Näitena oli kohal noor naisterahvas, kelle keel oli keskelt kaheks lõhestatud (meenutab kummalisel, äraspidisel kombel Nelipüha – vrd Ap 2:3.4.11; 1Ms 11:7), ning üks noormees, kelle nahk oli mingit tehnoloogiat kasutades kurrutatud ja kohrutatud.

Kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. (Rm 8:13)

Kange kiusatus on pealkirjastada käesolev mõtisklus järgmiselt: "Miks ma ei taha lugeda 1997./1999. aasta piiblitõlget". Põhjusi on mitmeid, üks neist tuleb esile ülalolevas tsitaadis, mida peaks tegelikult tõlkima näiteks nii, nagu 1989. aasta Uue Testamendi väljaandes: "Kui te liha järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimuga ihu teod suretate, siis te hakkate elama."

Niisiis mitte "loomus", vaid "liha". Üleüldse – tähelepanu! – kohtades, kus uusimas eestikeelses Uue Testamendi tõlkes seisab sõna "loomus", on see ka algtekstis (enam-vähem nii) vaid kahes salmis: Jk 3:7 ja 2Pt 1:4. Kõikjal mujal tuleks see asendada sõnaga "liha" – kahe erandiga, Rm 6:6 ja Ef 4:22, kus ei ole juttu mitte "vanast loomusest", vaid "vanast inimesest".

Mis on inimene, 
et Sa temale mõtled? (Ps 8:5)

Teismeliseeas vapustas mind Henrik Visnapuu 1919. aastal kirjutatud luuletus "Ärge tapke inimest", mille ajendiks oli ajaleheteade, et möödunud ööl lasti maha 22 inimest. Visnapuu alustab nõnda: "Mul on valus ja häbi. / 
Sel a'al, mil ma magasin, tapeti inimest, 
/ mil ma katsin end vaibaga, poodi inimest, / süda pisteti läbi."