Mõtisklused

Valgus on veel pisut aega teie seas. Kõndige, kuni teil on valgust, et teid ei tabaks pimedus. Kes kõnnib pimeduses, ei tea, kuhu ta läheb. (Jh 12:35)

Kui mu vanaema oli ligi üheksakümmend aastat vana, kaotas ta nägemise. Ma tean, et see oli midagi, mida ta oli kogu elu kartnud - õieti ilma, et tal oleks selleks otseselt põhjust olnud. Tõsi, millalgi hilistes seitsmekümnendates muutusid tema silmad väga tundlikuks, nii et ta pidi heleda päikesevalgusega kandma tumedaid prille, ent tema pimedaksjäämine oli tõenäoliselt tingitud millestki muust.

Ma mäletan, et kui olin laps, siis kõnelesime temaga vahel taolistel teemadel: arutasime, mis oleks hirmsam, kas jääda tummaks, kurdiks või pimedaks. Meie ühine arvamus oli, et kõige "kergem" variant oleks esimene - ja kõige hullem viimane.

Need lood on saanud meile näiteiks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid. (1Kr 10:6)

Seoses eelmisel nädalal Jaapanis toimunud suure maavärinaga on ajakirjanduses palju räägitud mitte ainult taoliste katastroofide ärahoidmise, vaid paraku ka ettenägemise võimatusest. Siiski tegeleb suur hulk teadlasi justnimelt sellega, et otsida vahendeid maavärinate võimalikult täpseks prognoosimiseks.

Üheks abivahendiks näib olevat varasemate maavärinate uurimine ning nende põhjal vastavate mustrite joonistamine - seeläbi saab ehk tuvastada teatud regulaarsust ja teha enam-vähem tõenäolisi tulevikuarvestusi.

Ja Kain ütles Issandale: "Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda!" (1Ms 4:13)

Kui ma lapsena koos õega mingit pahandust tegin ja me pärast ennast täiskasvanute ees välja vabandada üritasime - nii, nagu lapsed, aga paraku mitte ainult lapsed, tihtipeale teevad: süüd teise kaela veeretada püüdes -, siis usuti enamasti mu õde. Ta oli minust kaks ja pool aastat vanem, pealegi esimene laps - ja mis veelgi määravam: esimene lapselaps - ning seepärast ei olnud mul peaaegu kunagi mingit šanssi temast paremana näida. Tõele au andes tuleb muidugi tunnistada, et enamus pahandusi oligi minu tehtud ...

Eks langenu taha üles tõusta? Eks eksinu taha pöörduda tagasi? (Jr 8:4)

Üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid oli Karl Ristikivi "Lendav maailm" - liigutav lugu pääsupere elust ja juhtumustest ühe suve kestel. Kodus meil seda raamatut ei olnud ja raamatukogus hoiti teda nn erifondis, ent tänu sellele, et mu ema oli raamatukoguhoidja, oli mul võimalik seda lugeda - ja võimalust mööda tegin seda korduvalt.

Paljud inimesed, kellele olen sellest hiljem rääkinud, on imestanud, miks taoline lasteraamat nõukogude ajal erifondi pandi. Põhjus saab selgeks järgmistest tsitaatidest, esimene neist on raamatu alguslause:

Vahepeal palusid jüngrid Teda: "Rabi, söö!" Aga tema ütles neile: "Minul on süüa rooga, mida teie ei tea." (Jh 4:31-32)

Kunagine Paide Püha Risti koguduse juhatuse esimees Paul rääkis, et kui ta töötas maavalitsuses autojuhina, siis tuli tal kord viia maavanem presidendi Vabariigi Aastapäeva vastuvõtule. Kõrged külalised seisid pikas-pikas kätlemisjärjekorras, jälgisid kellele huvitavat, kellele igavat kontserti, kuulasid aastapäevakõnet (see ei olnud kindlasti kellegi jaoks igav, selle eest hoolitses juba toonane president), keerutasid tantsu, kõlistasid veinipokaale ning nautisid ... miniatuurseid tikuvõileibu. Autojuhid istusid samal ajal nö köögipoolel ja sõid korralikku seapraadi - sellegi eest oli president isiklikult hoolitsenud, tõsi küll, omasuulise korralduse, mitte omakäelise keetmise-küpsetamise kaudu. Pauli sõnul olla aeg-ajalt ka mõningaid prominente end köögipoolele autojuhtide sekka poetanud, et veidikenegi peletada pika päeva nälga, mida vastuvõtudelikatessid mitte kuidagi vaigistada ei suutnud.

Uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile ... (Mt 19:28)

Jeesuslapse püha Teresa meenutab oma "Ühe hinge loos" seda, kuidas ta armastas lapsepõlves nii väga lugeda, et unustas seda tehes aja, ja ütleb muuhulgas: "Mis puudutab lugemisest saadud muljeid, siis pean tunnistama, et mõningaid rüütliromaane lugedes ei mõistnud ma alati elu tegelikkust. Nii tundsin prantsuse kangelannade, eriti auväärse Jeanne d’Arci patriootilisi tegusid imetledes suurt soovi neid jäljendada. Siis võtsin vastu armu, mida olen alati pidanud üheks suurimatest oma elus, sest selles vanuses ei olnud ma veel kõrgelt tuleva valguse soosik, nagu olen seda praegu. Jeesus andis mulle arusaamise, et tõeline ja ainuke au on see, mis jääb alatiseks kestma, et selle saavutamiseks ei ole vaja teha hiilgavaid tegusid, vaid pigem püüda end teiste ja ka iseenda silme eest peita, nii et vasak käsi ei tea, mida teeb parem. Arvasin, et olen sündinud au jaoks ja otsisin vahendit selle saavutamiseks, kuid siis anti mulle sisemiselt mõista, et minu au ei ilmuta end kunagi surelike silme ees, vaid seisneb pühakuks saamiseks."