MARTIN, TOURS’I PIISKOP
Martinus Toursist sündis 4. sajandil sõduriperekonda ja sai ise noorelt Rooma sõjaväes sõduriks. Tuntuim pärimus räägib, kuidas ta Amiens’i linnavärava juures lõikas mõõgaga oma mantli pooleks ja andis ühe poole külmetavale kerjusele. Järgmisel ööl nägi ta unes Kristust, kes kandis seda mantlipoolt.
Hiljem sai Martinusest munk ja Toursi piiskop. Ta ei otsinud au, vaid teenis, kuulutas ja kaitses vaeseid. Rahvas armastas teda nii väga, et tema hauast sai üks keskaja tähtsamaid palverännupaiku.
Meie jaoks on sellel päeval veel üks tähendus. Martin Luther sündis 10. novembril 1483 ja ta ristiti järgmisel päeval, püha Martini päeval. Sellest sai ta oma nime. Eesti mardipäev on seotud nii Toursi piiskopi kui ka Lutheriga.
Päeva lugemised seovad usu halastusega. Jesaja kutsub murdma näljasele oma leiba ja tooma kodutud oma kotta (Js 58:7–8). Paulus kutsub elama valguse lastena, ärkvel ja kainelt (1Ts 5:1–11). Evangeeliumis ütleb Kristus: mida te olete teinud ühele neist minu kõige vähematest vendadest, seda olete teinud minule (Mt 25:31–40). Psalm kinnitab, et Issand on rõhutute kindlus ahastuse ajal (Ps 9:8–12).
Martinuse mantlilugu küsib meilt lihtsalt: kas meie usk jääb mõtteks või saab sellest mantlipool, aeg, tähelepanu ja konkreetne abi? Martinus ei andnud ära kogu oma mantlit. Ta jagas seda, mis tal oli, ja leidis, et oli riietanud Kristust ennast.
Kasutatud kirjandus: Adalbert Engelhart O.S.B., “Pühakute aasta”.
Palvetame: Issand Jumal, Sina näed, et meil endil ei ole midagi, mis Sinu ees püsima jääks. Hoia meid oma armus, et me alati elaksime püha Martini kombel ligimesi armastades ja oleksime Sinule meelepärased. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.
