17. pühapäev pärast nelipüha

🌿 JEESUS ANNAB ELU 🌿

Täna on kirikuaastas 17. pühapäev pärast nelipüha, mille teema on „Jeesus annab elu”. Päeva juhtsalm ütleb: „Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse” (2Tm 1:10). Pühakirjalugemised on Ii 19:25–27, 2Kr 4:7–14 ja Jh 11:21–45.

Nädal tagasi olid meie ees Marta ja Maarja ning küsimus, kas Jeesus hoolib Marta murest. Täna kohtume nendega jälle. Nüüd on surnud nende vend Laatsarus ja Marta heidab Jeesusele ette: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.” Miks Jeesus ei tulnud appi? Miks Jumal käitub teisiti, kui meie oma inimliku mõtlemise ja ootustega talle ette tahaksime kirjutada?

Jeesus armastas Laatsarust ja tema õdesid. Õdedel oli põhjust eeldada, et ta ruttab appi. Kui palju võõraid haigeid oli temalt abi saanud! Ometi jäi ta veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli. Meiegi teeme hästi, kui ei mõista liig varmalt kohut Jumala üle. Kui ta meie arvates viivitab või laseb olukorral liiga kaugele minna, ei tähenda see, et ta meist ei hooli. Samas ei anna see meile õigust seletada leinajale, millist õppetundi Jumal talle lähedase surmaga õpetab. Me ju tegelikult ei tea seda.

Marta usub, et tema vend tõuseb üles viimsel päeval. Jeesus ütleb talle: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.” Seesama, kelle väel surnud viimsel päeval üles tõusevad, seisab praegu tema ees. Marta tunnistab Jeesuse Jumala Pojaks, kuid hauakivi eemaldamisel vaidleb ometi vastu: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.”

Tihtipeale on lihtsam uskuda surnute ülestõusmist viimsel päeval ning Jeesuse teoreetilist jumalikkust kui seda, et Jumal võib meie või mõne meile kõige lähedasema inimese elus päriselt imet teha. Mõnelgi Laatsaruse äratamise ikoonil katavad haua juures seisjad nina riidega. Nad teavad, mida hauast oodata. Kas pole meiega vahel samamoodi? Tunnistame Jumala kõikvõimsust, kuid iseenda või lähedase kohta oleme juba otsustanud, et siin ei saa enam midagi muutuda.

Leerikool võib läbi saada, kuid Jeesuse juures õppimine kestab kogu elu. Mõni palvevastus teeb meid nii julgeks, et arvame end juba taevas päral olevat. Siis tuleb järgmine katsumus ja oleme jälle nõutud. Jeesus õpetab Martat edasi. Meiegi vajame tema sõna ikka uuesti, et õppida teda usaldama just selles olukorras, kus praegu oleme.

Iiob tunnistab keset kannatust: „Sest ma tean, et mu Lunastaja elab.” Paulus kõneleb aardest saviastjates: Jumal on usaldanud evangeeliumi nõtrade inimeste kätte. Meie lootus ei sõltu sellest, kui tugevana me ennast täna tunneme, vaid sellest, et Jumal on tugev ja muutumatu.

Aquino Thomas juhib tähelepanu kolmele inimesele, kelle surnuist ülesäratamisest evangeeliumid jutustavad. Jairuse tütar lebas veel kodus, Naini lesknaise poega kanti linnaväravast välja ja Laatsarus oli neljandat päeva hauas. Thomas näeb selles pilti patuga nõustumisest südames, patustest tegudest ja patu kinnistumisest harjumuseks. Kristus suudab äratada ellu kõik kolm.

Mõni on alles äsja Jumalale selja keeranud. Mõne inimese teod on juba nii palju haiget teinud, et lähedased on ta maha kandnud. Ja mõni on oma elu nii kaua ja põhjalikult tuksi keeranud, et tema patud panevad kõiki nina kirtsutama. Jeesusele aga on ka see inimene kallis. Laatsaruse haual nuttev Issand ei ole ükskõikne ühegi inimese suhtes, kes enda ja teiste elusid hävitab. Tema ei pea kedagi abistamiseks liiga halvaks. Vahest tunneme siin ära iseenda. Aga kas meie patul on siis suurem vägi kui Kristuse sõnal?

Jeesus annab oma elu meie eest ning murrab ülestõusmises surma võimu. Laatsarus sai tagasi oma maise elu ja pidi kord uuesti surema. Kristus annab meile osa elust, mille üle surmal enam meelevalda ei ole. Usus ja ristimises oleme temaga ühendatud juba praegu. Kristuse nimel kuulutatakse meile pattude andeksandmist ning armulaual annab ta meile oma ihu ja vere. Nõnda hoiab ja toidab ta meis elu, mille on ise kinkinud.

„Õpetaja on siin ja kutsub sind,” ütles Marta Maarjale. Seda võime meiegi üksteisele öelda. Tule tema juurde oma murega, oma kahtluste ja patuga. Temas võime elada, surra ja tema väe läbi kord ka surnuist üles tõusta.

Tere tulemast missale kell 10 Eliisabeti kirikusse. Järgneb ka kohvilaud. Kell 12.30 on ka soomekeelne jumalateenistus.

Palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sinu Poeg äratas Laatsaruse surnuist üles ja ilmutas oma jumalikku väge, et Tema on ülestõusmine ja elu. Elusta meidki usus Temasse, et me võiksime siin julgelt elada, rahus surra ja Tema väe läbi kord üles tõusta igaveseks eluks. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.