Püha missa

Püha missa ehk jumalateenistus armulauaga

Missa ülesehitus

Missa koosneb kahest suurest osast – sõnast ja sakramendist. Neid raamivad lühike sissejuhatus ja veel lühem läkitamine. Nii saame neli osa: sissejuhatus – sõna – armulaud – läkitamine.

Sissejuhatus koondab kokku tulnud inimesed koguduseks ja valmistab neid ette Jumala sõna kuulama. Sõna osas kõnetab Jumal meid piiblilugemiste ja jutluse kaudu ning kogudus vastab talle laulu, usutunnistuse ja palvega. Armulauas saab kogudus osa Kristuse ihust ja verest. Läkitamises kogudust õnnistatakse ja saadetakse Kristuse saadikuina tagasi igapäevaellu.

Osa	Mis toimub
Sissejuhatus	alguslaul · tervitus · ühispiht (patutunnistus ja armukuulutus) · Kyrie · Gloria ja Laudamus · päeva palve
Sõna	esimene lugemine (Vana Testament) · vastus (psalm) · teine lugemine (epistel) · päeva laul · halleluuja ja evangeelium · jutlus · usutunnistus · kirikupalve
Armulaud	ettevalmistus (andidelaul ja korjandus) · armulauapalve (prefatsioon, Sanctus ja Benedictus, seadmissõnad) · Issanda palve · rahutervitus · leiva murdmine ja Jumala Tall · armulauaosadus · palve pärast armulauda
Läkitamine	õnnistamine · lõpulaul · kirikuteated ja läkitussõnad

Tabel järgib Eliisabeti kiriku missalehte, mis on saadaval kiriku peaukse juures koos lauluraamatutega. Missalehel on vaimuliku ehk liturgi (L) osad kaldkirjas ja koguduse (K) osad paksus kirjas. Missalehega saad tutvuda ka PDF-vormingus.

Sissejuhatus

Kogunemine

Jumalateenistus algab tegelikult juba kodust lahkumisega. Kui inimesed pühapäeva hommikul teele asuvad, jätavad nad argielu veidikeseks selja taha ja pühendavad oma aja Jumalale. Seni olid nad üksikinimesed, igaüks oma murede ja rõõmudega; nüüd on nad kutsutud kokku, et saada millekski enamaks. Nii moodustubki selle pühapäeva kogudus.

Ka otsus riietuda pidulikumalt kui argipäeval ja loobuda pühapäeva hommikul muudest meeldivatest tegevustest on juba osa jumalateenistusest: väike ohver ja ettevalmistus, mis häälestab kohtumisele Jumalaga.

Alguslaul ja tervitus

Missa algab pärast kirikukellade helistamist tavaliselt koguduse alguslauluga. Alguslaulu eel sisenevad vaimulik ja abilised kirikusse protsessioonis ehk rongkäigus; kogudus tõuseb seejuures püsti.

Alguslaulu järel alustab vaimulik jumalateenistust sõnadega „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel“. See, et missa algab ja lõpeb kolmainu Jumala nimel, tuletab meelde, et me ei ole koos omaalgatuslikult ega aja oma asja, vaid oleme kokku kutsutud Jumala enese poolt. Kui kohtunik kuulutab otsuse välja Eesti Vabariigi nimel, on sel hoopis teine kaal kui eraisiku arvamusel. Samamoodi on kolmainu Jumala nimel peetav jumalateenistus midagi muud kui heatahtlike inimeste koosviibimine: siin tegutseb Jumal ise ja kogudus on tema püha rahvas.

Ristimärk

Nende sõnade ajal teevad vaimulik ja kogudus ristimärgi. Suur osa inimestevahelisest suhtlusest on sõnatu: hoiakud, liigutused, ilmed ja riietus vahendavad sõnumeid ja kujundavad meeleolu. Ka liturgias on palju sellist, mis kõneleb ilma sõnadeta – ristimärk ja kummardus, seismine ja põlvitamine, vaikus ja lõhnad, valgus ja värvid. (Liturgilistest rõivastest kui osast sellest sõnatust keelest loe lähemalt lehelt Liturgilised rõivad.)

Ristimärk on sõnatu palve ja usutunnistus. Sellega tunnistab inimene, et ta kuulub ristilöödud ja ülestõusnud Kristusele ning meenutab, et on ristitud Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Martin Luther soovitab oma Väikeses katekismuses teha ristimärgi ka oma hommiku- ja õhtupalvet alustades – raamistades kogu päeva Jumala armastuse märgiga. Apostel Paulus kirjutab: „Mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.“ (Gl 6:14).

Ristimärki tasub teha selgelt ja rahulikult, kiirustamata: see on lühim usutunnistus, mida kristlane oskab.

Aamen

Kogudus vastab vaimuliku sõnadele: „Aamen.“ Heebrea sõna amen tähendab „tõesti, kindlasti, sündigu nii“. Aamen on justkui PIN2 või omakäeline allkiri: sellega kinnitab kogudus, et vaimuliku öeldud palve või vormel on ka tema oma. Liturgias nimetatakse sellist vastust aklamatsiooniks (ld acclamare – „kellelegi hüüdma“). Aklamatsioon on koguduse lühike hüüe, millega ta liitub palvega või vastab Jumala pöördumisele. Juba esimene aamen näitab, mis läbib kogu missat: liturgia ei ole ühe inimese esinemine, vaid dialoog, milles vaimulik ja kogudus teineteisele vastavad.

Issand olgu teiega – Ja sinu vaimuga

Tervitus „Issand olgu teiega“ ja koguduse vastus „Ja sinu vaimuga“ (ld salutatio – „tervitus“) ei ole lihtsalt viisakas tere. See on vastastikune õnnistus ja palve: vaimulik soovib kogudusele Issanda ligiolu ja kogudus soovib seda vaimulikule. Kui Kristuse poolt tööle volitatud vaimulik tervitab kogudust avatud kätega, võib selles näha Kristuse enda žesti: ülestõusnu tervitab oma jüngreid ja näitab neile oma naelahaavadega käsi (Jh 20:19–20).

Nagu paljudel asjadel liturgias, on ka sellel dialoogil piibellik päritolu. Ruti raamatus tervitab Boas lõikajaid sõnadega „Issand olgu teiega!“ ja nad vastavad: „Issand õnnistagu sind!“ (Rt 2:4). Koguduse vastuse eeskujuks on apostlite kirjade lõputervitused: „Meie Issanda Jeesuse Kristuse arm olgu teie vaimuga, vennad! Aamen“ (Gl 6:18; vrd Fl 4:23; Fm 25) ja „Issand olgu sinu vaimuga! Arm olgu teiega!“ (2Tm 4:22). Kirikus on seda tervitust teadaolevalt kasutatud juba 4. sajandil.

Eliisabeti koguduse missal kõlab tervitus suisa neli korda: jumalateenistuse alguses, enne päeva palvet, armulauapalve alguses ja rahutervitusel („Issanda rahu olgu alati teiega“ – „Ja sinu vaimuga“). See ei ole juhuslik kordus. Tervitus märgib iga kord üleminekut jumalateenistuse uude ossa, justkui avaks uue ukse järgmise kohtumise jaoks.

„Issand olgu teiega“ asemel võib kõlada ka apostlik tervitus „Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!“ (2Kr 13:13). Piiskop võib kogudust tervitada sõnadega „Rahu olgu teiega!“, mis kajastavad ülestõusnud Kristuse tervitust jüngritele (vrd Jh 20:19).

Ühispiht: patutunnistus ja pattude andeksandmine

Missa alguses valmistub kogudus Jumala sõna kuulamiseks ja armulauale tulekuks ühise pihiga. Kogudus tunnistab üheskoos oma patud ja palub Jumalalt andestust ning uut armu. Mõnel jumalateenistusel, näiteks kannatusajal, võtab ta sarnaselt erapihil käimisele vastu ka pattude andeksandmise ehk armukuulutuse ehk absolutsiooni (ld absolvere – „vabastama, lahti päästma“), mida vaimulik kuulutab Kristuse antud volitusel. Ülestõusnud Jeesus ütles ju oma jüngritele: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud“ (Jh 20:22–23).

Ühispiht ei ole enesealandamise rituaal ega kohtuprotsess. See lähtub ristimisest: kristlane pöördub ikka uuesti tagasi selle armu juurde, mille ta on saanud ristimises. Apostel Johannes kirjutab: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust.“ (1Jh 1:9). Patutunnistus ilma andeksandmiseta oleks pelgalt pool asja – missa alguse tuum ei ole meie patt, vaid Jumala lepitav andestus.

Niisiis: vaimulik lausub sissejuhatavad sõnad ja seejärel palvetab kogu kogudus põlvitades või seistes üheskoos patutunnistuse. Missalehel on kaks patutunnistuse palvet: pikem, mis algab sõnadega „Kõigeväeline Jumal, halastaja Isa! Mina, vaene patune inimene, tunnistan Sulle oma patud üles…“, ja lühem: „Mina tunnistan Sulle, püha Jumal…”. Eliisabeti kirikus kasutatakse pikemat paastuajal ja lühemat muul ajal. Lühem palve ei tähenda, et see oleks pikemast vähem sisukas. Iga sõna on siin oluline:

Mina tunnistan Sulle, püha Jumal,
et olen mõtte, sõna, teo ja tegematajätmisega
palju pattu teinud.
Mõtle minu peale oma halastuses
ja anna mulle mu patud andeks
Jeesuse Kristuse pärast.

Palves nimetame niisiis nelja viisi, kuidas inimene võib pattu teha: mõttes ja sõnas, teos ja tegematajätmises. Patt ei ole ainult see, kui teeme kurja, vaid ka hea, mis jääb tegemata. Mitte ainult sõnad, mida lausume, vaid ka mõtted, millele oma südames ruumi anname.

Palve järel lausub vaimulik armukuulutuse või palve andeksandmise pärast ja kogudus vastab: „Aamen.“

Ühispihi kõrval on luterlikus kirikus alati olnud võimalus ka isiklikuks ehk erapihiks vaimuliku juures. Kui soovid enne missat pihil käia, lepi see kokku koguduse vaimulikuga.

Kyrie

Patutunnistusele järgneb palvehüüe Kyrie eleison – „Issand, halasta“. Eliisabeti kirikus laulab kogudus selle kolmeosalisena: „Issand, halasta! Kristus, halasta! Issand, halasta!“

Kyrie on läänekiriku missa üks vanimaid osi, mis on kasutusel vähemalt 4.–5. sajandist. Kui läänekirikus sai liturgia keeleks ladina keel, jäi Kyrie liturgiasse alles varem laialt levinud kreeka keeles. Et see on säilinud tänapäevani, on ilus märk kiriku katoolsusest.

Sõna katoolne (kr katholikos – „üldine, kogu maailma hõlmav“) ei tähenda siin Rooma-Katoliku Kirikut, vaid seda, et Kristuse kirik on üks üle kõigi aegade, rahvaste ja keelte. Samal põhjusel laulame tõlkimata ka heebreakeelseid sõnu aamen, halleluuja ja hoosianna.

Eesti keeles väljendavad sama mõtet usutunnistuste sõnad „üht püha kristlikku Kirikut“ (apostlik) ja „ühtainust, püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut“ (Nikaia): mõlema usutunnistuse algtekstis seisva vanakirikliku sõna katoolne tõlkis Martin Luther saksa keelde sõnaga christlich, „kristlik“ ning sealt on see tulnud ka meie liturgilistesse tekstidesse.

Kyrie ei ole üksnes abipalve. See on ka austusavaldus ja usutunnistus: me tunnistame, et Issand on meie ainus tõeline aitaja. Antiikmaailmas tervitati samasuguse hüüdega valitsejat, näiteks Rooma keisrit, kui ta rahva ette astus. Kristlased võtsid vormeli üle, tunnistades, et tõeline Valitseja on Jeesus Kristus, kes on oma rahva keskel.

Palve „halasta“ esineb evangeeliumides sageli. Kaks pimedat hüüavad Jeeriko juures: „Halasta meie peale, Issand, Taaveti Poeg!“ (Mt 20:30–31; vrd Mt 9:27; Lk 18:38) – kreeka keeles Kyrie, eleēson hēmas, täpselt seesama vormel, millest sai hiljem kiriku palve. Kaananlanna palub: „Issand, Taaveti Poeg, halasta minu peale!“ (Mt 15:22) ja kümme pidalitõbist hüüavad: „Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!“ (Lk 17:13).

Samasugune palve kõlab Vana Testamendi psalmides: „Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda“ (Ps 51:3), „Ole meile armuline, Issand, ole meile armuline“ (Ps 123:3). Vana Testamendi vanimas kreekakeelses tõlkes Septuagintas (ld septuaginta – „seitsekümmend“, pärimuse järgi seitsmekümne tõlkija töö, valminud 3.–1. sajandil eKr) seisab neis kohtades sageli just eleēson.

Gloria ja Laudamus

Kyriele vastab ülistus – Gloria (ld „au“), inglite laul jõuluööl. Vaimulik alustab: „Au olgu Jumalale kõrges!“ ja kogudus jätkab: „Ja maa peal rahu ja inimestest hea meel“ (vrd Lk 2:14; liturgias kasutatakse vanemat tõlget). Palvele „Issand, halasta“ on Jumal vastanud oma Poja sündimisega inimeseks.

Miks lauldakse jõululaulu igal pühapäeval? Sest kristlik usk on inkarnatsiooni usk. Inkarnatsioon (ld incarnatio – „lihakssaamine“) tähendab, et Jumala Poeg sai inimeseks: „Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel“ (Jh 1:14). Igal missal puudutab taevas maad ja Kristus tuleb oma rahva keskele – seepärast sobib jumalateenistuse algusesse jõuluöö ülistuslaul. Ülistus on loodu loomulik vastus Jumala armule.

Gloriale järgneb ülistuslaul pühale Kolmainsusele. Suurtel pühadel on selleks Laudamus (ld „me kiidame“) – vanakiriklik hümn, mis on tuntud vähemalt 4. sajandist ja mille refrääni „Me kiidame Sind, me ülistame Sind, me kummardame Sind, me austame Sind“ laulab kogudus kaasa. Laudamuse keskel kõlab palve, mis kordub hiljem taas armulaua juures: „Issand Jumal, Jumala Tall, Isa Poeg, kes Sa maailma patu ära kannad, halasta meie peale.“ Tavalistel pühapäevadel lauldakse selle asemel „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ esimese laulu „Au, kiitus olgu igavest“ esimest salmi või mõnd muud kolmainu Jumala ülistuseks sobivat laulu.

Paastuajal Gloriat ei laulda. Tavaliselt jääb see ära ka advendiajal: ootuse ajal hoiab kirik inglite laulu jõuluööks.

Päeva palve

Jumalateenistuse sissejuhatuse lõpetab päeva palve ehk kollekta (ld collecta, sõnast colligere – „kokku koguma“). See lühike palve koondab kokku koguduse palved ja pühapäeva teema ning juhatab edasi Jumala sõna kuulama. Päeva palve vahetub iga pühapäevaga koos piiblilugemistega. Sellele eelneb tervitus „Issand olgu teiega“ – „Ja sinu vaimuga“; palve lõpeb sõnadega „…igavesest ajast igavesti“ ja kogudus vastab lauldes aameniga.

Klassikalisel kollektal on sajandite jooksul kujunenud selge ülesehitus. Kui see on sulle tuttav, on kergem palve sõnu jälgida ja need oma palveks teha.

Osa	Näide
1. Pöördumine Jumala poole	Jumal, kõige valguse allikas,
2. Meenutus sellest, kes Jumal on või mida ta on teinud (sageli kõrvallausena „kes…“)	Sina lasksid Siimeonil ja Hannal templis näha oma Poega, maailma Päästjat.
3. Palve	Juhi oma Vaimuga ka meid,
4. Palve eesmärk („et…“, „nii et…“)	nii et me ära tunneksime pääste, mille Sa oled valmistanud Iisraelile ja kõigile rahvastele,
5. Lõpuvormel ehk doksoloogia	Jeesuses Kristuses, meie Issandas, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. – Aamen.

Doksoloogia (kr doxologia – „ülistussõna“) on palvet lõpetav kolmainu Jumala ülistus. Kogudus vastab sellele aameniga.

Sõna

Piiblilugemised

Missa teist suurt osa nimetatakse sõnaliturgiaks. Siin räägib Jumal meiega oma sõna kaudu ja kogudus vastab talle. EELK jumalateenistuste juhend ütleb, et Jumala sõna laud peab olema rikkalikult kaetud: pühapäeval ja kirikupühal loetakse soovitavalt kolm piiblilõiku. Esimene on Vanast Testamendist, teine Uue Testamendi kirjadest – seda nimetatakse epistliks (kr epistolē – „kiri“) – ja kolmas evangeeliumist (kr euangelion – „rõõmusõnum“).

Lugemised on valitud kirikuaasta kava järgi nii, et need valgustavad üksteist ja pühapäeva teemat. Kahe esimese lugemise lõpus ütleb lugeja: „… see on Jumala sõna“ ja kogudus vastab: „Tänu olgu Jumalale.“

Pärast esimest lugemist vastab kogudus sageli psalmiga. Psalmid on Vana Testamendi palved ja laulud, Jeesuse enda palveraamat. Psalmi kordussalmi ehk antifoni (kr antiphōnē – „vastukõla“) laulab kogu kogudus, salme laulab kantor ehk eeslaulja või koor. Psalmi asemel võib olla ka koorilaul või instrumentaalmuusika.

Epistli ja evangeeliumi vahel lauldakse päeva laul – pühapäeva peamine koguduselaul, mis on seotud päeva evangeeliumiga. Keskajal lauldi sel kohal psalmi lugemispuldi astmel (ld gradus – „aste“, sellest ka mõnikord esinev nimetus graduaallaul); reformatsiooni ajal asendus see koguduse ühise koraaliga. Päeva laul on luterliku jumalateenistuse eripära.

Evangeeliumile eelneb halleluuja (heebrea keeles „kiitke Issandat!“). Kogudus tõuseb püsti, sest nüüd kõneleb Kristus ise: evangeeliumis kuuleme Jeesuse enda sõnu ja tegusid. Evangeeliumi lugemine lõpeb sõnadega „… see on Issanda sõna“ või „… see on püha evangeelium“ ja kogudus vastab: „Kiitus olgu Sulle, Kristus.“ Selle vastusega pöördub kogudus otse Kristuse poole, kes on just kõnelnud. Paastuajal halleluujat ei laulda – see jäetakse ülestõusmisööks.

Piibli lugemine on olnud jumalateenistuse osa kiriku algusest peale. 2. sajandi kristlik filosoof Justinus Märter (u 100–165) kirjeldab pühapäevast jumalateenistust nõnda:

„Päikese järgi nimetatud päeval (pühapäeval) tulevad kokku kõik, kes ühes linnas või maakohas elavad, ning apostlite mälestusi ja prohvetite kirjutusi loetakse niikaua, kui aeg lubab. Kui siis lugeja on lõpetanud, manitseb ja õhutab eestseisja jutluses neid häid õpetusi järgima. Siis tõuseme ja teeme üheskoos palvet …“ (Esimene apoloogia, 67)

Apostlite mälestuste all mõtleb Justinus evangeeliume, eestseisja all koguduse juhti. Jumalateenistuse põhijooned – lugemine, jutlus ja ühine palve – on niisiis olnud kristlaste kooskäimiste loomulik osa üsna algusest alates.

Jutlus

Piiblilugemistele järgneb jutlus. Selle ülesanne on avada ja seletada loetud Jumala sõna ning anda kuulajale edasi Kristust, lihaks saanud Sõna. Jutlus ei ole loeng ega arvamuslugu, ammugi mitte jutlustaja teravmeelsuse või eruditsiooni tõendamise viis: jutlus aitab kogudusel kuulda, mida Jumal loetud piiblitekstide kaudu täna meile ütleb.

Jutlusele järgneb sageli lühike vaikus või muusikapala, mille ajal saab iga kirikuline kuuldu üle mõtiskleda.

Usutunnistus

Isiklikule kõnetusele on kohane vastata. Jumala kõnetusele, kuuldud sõnale, vastab kogudus usutunnistusega ehk Credoga (ld „ma usun“). Kirikus kasutatakse kaht vanakiriklikku usutunnistust: apostlikku usutunnistust, mis on tihedalt seotud ristimisega, ja Nikaia usutunnistust, mis on traditsiooniliselt missa usutunnistus. Nikaia usutunnistus võeti vastu Nikaia kirikukogul aastal 325 ja sai lõpliku kuju Konstantinoopoli kirikukogul aastal 381. Seda kasutavad nii lääne- kui ka idakirikud.

Eliisabeti kirikus palvetatakse pühapäeviti tavaliselt apostlikku usutunnistust. Suurtel kirikupühadel loetakse Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistust, mille tekst on lauluraamatu lõpus. Mõlema usutunnistuse teksti leiad lehelt Usutunnistused.

Usutunnistust lugedes ei väljenda inimene üksnes oma isiklikku veendumust. Ta liitub kogu kiriku usuga – ka neil päevadel, mil tema enda usk on nõrk.

Kirikupalve

Sõnaliturgia lõpetab ühine eestpalve ehk kirikupalve. Selles kannab kogudus Jumala ette maailma ja kaasinimeste rõõmud, vajadused ja hädad: kiriku, rahva ja riigi, haiged ja leinajad, kõik, kes vajavad abi. Iga palveosa järel palvetab kogudus lauldes: „Kuule meid, armas Issand Jumal!“ ja palve lõpeb aameniga. Kirikupalves nimetatakse ka nende nimed, kes on hiljuti ristitud, konfirmeeritud, laulatatud või maetud, ning mälestatakse lahkunuid.

Eestpalve on kristlaste eesõigus ja ülesanne. Kristus on õpetanud meid pöörduma Jumala poole kui oma hea Isa poole ning Püha Vaim annab julguse lausa familiaarselt hüüda: „Abba! Isa!“ (Rm 8:15). Nii saab kogudus seista Jumala ees palvetades ka nende eest, kes ise ei palveta või ei oskagi palvetada.

Armulaud

Annid ja korjandus

Armulaualiturgia algab altari katmisega. Altarile tuuakse leib ja vein; samal ajal lauldakse andide- ehk korjanduslaulu ja kogutakse korjandus. Korjandus on koguduse tänu- ja armastusohver: sellega täname Jumalat tema andide eest ja kanname ühiselt hoolt koguduse ja kiriku töö eest. Kogutud annid tuuakse altari juurde ja vaimulik õnnistab neid.

Varases kirikus tõid kristlased jumalateenistusele kaasa oma annid loomulikul kujul – leiba, veini ja muud. Osa neist pühitseti armulauaks, osa kasutati jumalateenistuse järel armastussöömaajal (praeguse kirikukohvi analoog) ning osa jagati vaestele. Tänapäeval toome leiva ja veini asemel raha, kuid mõte on sama: me toome Jumala ette osa sellest, mida oleme temalt saanud, ja tema teeb meie vähesest midagi suurt ja head.

Andide toomine ja armulaua vastuvõtmine näitavad kristliku elu kahesuunalist liikumist. Me oleme kutsutud andma Jumalale iseennast koos oma aja ja annetega – ja tema annab meile vastu iseennast.

Oma ande kokku pannes väljendame ka ühtsust: me tegutseme ühise eesmärgi nimel ja ehitame üles seda ihu, mille pea on Kristus (vrd Ef 4:15–16).

Armulauapalve: prefatsioon, Sanctus ja Benedictus

Nüüd algab armulauapalve ehk suur tänupalve. See on missa kõige pühalikum palve, mida peab alati jumalateenistust juhtiv vaimulik ehk tselebrant (ld celebrare – „pühitsema“). Selle keskmes on Jeesuse sõnad armulaua seadmisest.

Palve algab kolmeosalise dialoogiga:

L: Issand olgu teiega.
K: Ja sinu vaimuga.
L: Ülendage oma südamed.
K: Meie ülendame südamed Issanda poole.
L: Tänage Issandat, meie Jumalat.
K: See on õige ja kohus.

„Ülendage oma südamed“ tähendab: jätke maised mured hetkeks kõrvale ja suunake tähelepanu Jumalale. See dialoog on liturgia vanimaid tekste ja on tuntud juba 3. sajandist.

Järgneb prefatsioon (ld praefatio – „sissejuhatus“) – kirikuaasta järgi vahelduv kiitus, milles tänatakse Jumalat tema lunastustöö eest Kristuses. Prefatsioon lõpeb kutsega ühineda inglite ja kõigi pühade hulga taevase kiituslauluga ning kogudus laulab põlvitades või seistes Sanctuse (ld „püha“):

Püha, püha, püha on meie Jumal, me Issand Sebaot.
Taevas ja maa on täis Tema au.
Hoosianna kõrges!
Kiidetud olgu, kes tuleb Issanda nimel.
Hoosianna kõrges!

Sebaot on heebrea keeles „vägede“: Jumal ei ole mingi kõrvaline tegelane või karrikatuurne habemega vanamees pilvepiiril, vaid taevaste vägede Valitseja. Sanctuse sõnad pärinevad prohvet Jesaja kutsumisnägemusest:

„Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!” Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga“ (Js 6:1–4).

Sama hüüd kõlab Uue Testamendi viimases raamatus, kus nägija Johannes näeb taevast jumalateenistust: neli olevust ei lakka ööl ega päeval hüüdmast „Püha, püha, püha on Issand Jumal, Kõigeväeline, kes oli ja kes on ja kes tuleb!“ (Ilm 4:8). Sanctus ei ole niisiis kiriku enda leiutis. Kogudus ei alusta uut laulu, vaid ühineb sellega, mis taevas juba kõlab: maapealne jumalateenistus on osa taevasest liturgiast, mis ei katke kunagi. (Vt ka lehte Liturgilised rõivad, osa „Eelmaitse taevasest liturgiast“.)

Sanctuse teine osa, Benedictus (ld „kiidetud olgu“), tervitab Kristust, kes tuleb armulauas oma rahva keskele. Need on sõnad, millega rahvas tervitas Jeesust Jeruusalemma saabumisel: „Hoosanna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Hoosanna kõrgustes!“ (Mt 21:9). Hoosianna on heebrea keeles palve „Issand, aita!“, „Päästa ometi!“ (vrd Ps 118:25–26); Jeesuse ajaks oli sellest saanud ka rõõmus austushüüe. Meie liturgias kasutatakse vana kuju hoosianna, 1997. aasta piiblitõlkes on see sõna kirjutatud hoosanna.

Seadmissõnad

Sanctusele järgneb armulauapalve põhiosa. Selles meenutatakse Jumala lunastustööd loomisest kuni Kristuse kannatuse, surma, ülestõusmise, taevaminemise ja tagasitulekuni ning palutakse Püha Vaimu. Palvet Püha Vaimu läkitamise pärast nimetatakse epikleesiks (kr epiklēsis – „appihüüdmine“). Selles palutakse, et Isa läkitaks oma Vaimu ja teeks Kristuse meile leivas ja veinis ligiolevaks ning valmistaks koguduse armulauda õigesti vastu võtma.

Palve keskmes on seadmissõnad (ld verba testamenti) – Jeesuse sõnad viimsel õhtusöömaajal. Apostel Paulus kirjutab:

„… Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis ja ütles: »See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!« Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: »See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!«“ (1Kr 11:23–25)

Liturgias kõlavad seadmissõnad evangeeliumide ja Pauluse kirja põhjal koostatud kujul. Nende ajal tõstab vaimulik leiva ja karika üles (elevatsioon, ld elevatio – „ülestõstmine“), et kogudus näeks Kristuse ihu ja verd ning saaks teda palves tänada. Seejärel ütleb vaimulik: „See on usu saladus“ ja kogudus vastab: „Issand, me kuulutame Sinu surma ja tunnistame Sinu ülestõusmist, kuni Sa tuled oma kirkuses.“ Selle aklamatsiooni aluseks on Pauluse sõnad: nii sageli kui me sööme seda leiba ja joome karikast, kuulutame Issanda surma, kuni ta tuleb (vt 1Kr 11:26).

Armulauapalvesse kuulub ka anamnees (kr anamnēsis – „meenutus“). Piibellik meenutamine ei ole lihtsalt möödunule mõtlemine. Kui Jeesus ütleb „Seda tehke minu mälestuseks“, saab meenutatu tõeliselt kohalolevaks: Kristuse ainukordne ohver ei jää kahe aastatuhande taha, vaid me saame sellest osa siin ja praegu.

Armulauapalve lõpeb doksoloogiaga „… Tema läbi, Temaga ja Temas olgu Sulle, Jumal, kõigeväeline Isa, kõik au ja kirkus igavesti“ ja koguduse ühise aameniga.

Issanda palve

Issanda palvega algab armulaua jagamise osa. Kogudus palvetab põlvitades või seistes üheskoos Meie Isa palve, mille Jeesus ise on oma jüngritele õpetanud (Mt 6:9–13; Lk 11:2–4). Palve lõpusõnad „Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti“ on jumalateenistuslikust praktikast võrsunud doksoloogia, mis ei kuulu evangeeliumide teksti, kuid on palve juurde liidetud juba varakristlikul ajal.

Meie Isa palve koht just siin ei ole kaugeltki juhuslik. Kirikuisad – kiriku esimeste sajandite suured õpetajad – nägid palves „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev“ ka viidet armulauale, taevasele leivale. Palve „Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele“ valmistab samas ette ka rahutervitust: enne kui astume koos Issanda lauale, teeme rahu Jumala ja üksteisega.

Rahutervitus

Vaimulik palvetab armulauas kohal oleva Kristuse poole rahu pärast ja kogudus vastab aameniga. Seejärel ütleb vaimulik: „Issanda rahu olgu alati teiega“ ja kogudus vastab: „Ja sinu vaimuga.“ Nüüd võivad kirikulised soovida Issanda rahu ka üksteisele. Nõnda kinnitame oma kavatsust tulla armulaua juurde puhta südamega, ilma kibestumuse ja lahkarvamusteta. Rahutervituse (ld pax – „rahu“) eeskuju on ülestõusnud Kristuse tervitus jüngritele: „Rahu teile!“ (Jh 20:19). Vanimates kristlikes liturgiates oli kasutusel rahusuudlus (vrd Rm 16:16), millest pärinebki meie tänapäevane rahusoov.

Rahusoovi taustal meenuvad meile ehk Jeesuse sõnad: „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!“ (Mt 5:23–24).

Leiva murdmine ja Jumala Tall

Seejärel murrab vaimulik armulaualeiva. Leiva murdmine oli apostlite ajal armulaua üks nimetusi (Ap 2:42) ja just leiva murdmises tundsid Emmause teel käinud jüngrid ära ülestõusnud Issanda (Lk 24:30–31, 35). Leiva murdmine tuletab meelde Kristuse ristisurma, kuid väljendab ka seda, et Kristuses oleme üks Jumala rahvas. Leiba murdes ütleb vaimulik apostel Pauluse sõnade põhjal (1Kr 10:16–17): „Leib, mida me murrame, on Kristuse ihu osadus.

Karikas, mida me õnnistame, on Kristuse vere osadus. Nõnda oleme meiegi üks ihu, sest me kõik saame osa ühest ja samast leivast.“ Üks vanimaid kristlikke palveid, 1.–2. sajandist pärit õpetuskirjast Didache ehk „Kaheteistkümne apostli õpetus“, ütleb: „Nii, nagu see leib oli laiali hajutatud üle mägede ja on saanud kokku üheks, nõnda kogutagu Sinu kogudus maa äärtelt Sinu riiki“ (Didache 9:4).

Leiva murdmise ajal laulab kogudus Agnus Dei (ld „Jumala Tall“): „Kristus, Jumala Tall, kes maailma patu ära kannad, halasta meie peale“ – ja kolmandal korral – „anna meile oma rahu“. Hümni aluseks on Ristija Johannese sõnad Jeesusest kui Jumala Tallest, kes kannab ära maailma patu (Jh 1:29).

See kujund pärineb muistse Iisraeli vabanemisloost. Ööl, mil Iisrael pääses Egiptuse orjusest, tappis iga pere talle ja määris selle verega oma uksepiidad; nii läks surm nende majadest mööda (2Ms 12). Selle öö mälestuseks peavad juudid igal aastal paasapüha ning sel puhul tapetud tall on paasatall. Jeesus seadis armulaua paasapühade ajal ning apostel Paulus kirjutab, et meie paasatall on Kristus, kes on ohverdatud (1Kr 5:7). Tema on surnud selleks, et vabastada kõik inimesed patu ja surma orjusest. Agnus Dei ajal pöördub kogudus tema poole, paludes halastust ja rahu.

Armulaua jagamine

Vaimulik kutsub armulaualised altari juurde pühakirjast pärit sõnadega: „Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu. Õndsad on need, kes on kutsutud Talle söömaajale“ (vrd Jh 1:29; Ilm 19:9). Kogudus vastab samuti evangeeliumist pärinevate Kapernauma väeülema sõnadega (vrd Mt 8:8): „Issand, ma ei ole seda väärt, et Sa tuled mu juurde, ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks.“ See on alandliku usu palve: keegi meist ei ole oma tubliduse tõttu armulauast osasaamist „väärt“, kuid Kristuse sõna on see, mis teeb meid kõlblikuks.

Armulaua vastuvõtmist nimetatakse ka armulauaosaduseks (ld communio – „osadus“). Leiba ja veini vastu võttes saame osa Kristuse ihust ja verest, tema ristiohvrist ja selle viljadest: pattude andeksandmisest, elust ja õndsusest. Luterlik kirik usub ja õpetab, et Kristus on armulauas tõeliselt kohal – leivas ja veinis antakse meile tema tõeline ihu ja veri, nii nagu ta on seda tõotanud (vrd Augsburgi usutunnistus, X). Kuidas see sünnib, jääb siin maa peal saladuseks; Jumala tõotus on aga kindel. (Lühikokkuvõtte kiriku õpetusest armulaua kohta leiad lehelt Püha armulaud.)

Armulaud kinnitab ka meie osadust üksteisega – mitte ainult oma kogudusekaaslastega, vaid kõigi kristlastega üle maailma, ka nendega, kes on siit ilmast juba lahkunud ja kuuluvad taevasesse kogudusse, ja nendega, kes võib-olla alles paljude aastate pärast siia ilma sünnivad.

Kuidas armulauaks valmistuda?

Apostel Paulus kutsub armulauale tulijat iseennast läbi katsuma (1Kr 11:28). See ei tähenda, et armulauale võiks tulla ainult see, kes on „piisavalt hea“. Armulaud ei ole tasu vagaduse eest, vaid ravim patustele. Martin Luther seletab Väikeses katekismuses, et paastumine ja keha ettevalmistamine on küll hea väline kord, kuid tõeliselt valmis on see, kes usub sõnu „teie eest antud“ ja „teie eest valatud pattude andeksandmiseks“.

Iga kristlane, kes võib armulauda vastu võtta ega ela teadlikult ja tahtlikult kahetsemata patus, on oodatud armulauale igal jumalateenistusel. Kui miski rõhub südant, on võimalus pihiks – ühiselt missa alguses või eelnevalt isiklikult vaimuliku juures.

Palve pärast armulauda

Pärast armulaua jagamist võib olla vaikushetk. Seejärel kutsub vaimulik kogudust tänama: „Tänage Issandat, sest tema on hea. Halleluuja!“ ja kogudus vastab lauldes: „Ja Tema heldus kestab igavesti. Halleluuja!“ See on Piibli psalmide raamatu sagedane refrään (nt Ps 106:1; 118:1; 136:1), Jumala rahva tänuhüüd läbi aegade.

Järgneb palve pärast armulauda (ld post communionem – „pärast osadust“), milles vaimulik tänab kogu koguduse nimel Jumalat tema anni eest ja palub, et see kannaks vilja koguduse elus. Kogudus liitub palvega, lauldes aamenit. Mõned palved, mida võib armulaua järel ka ise vaikselt palvetada, leiad kiriku missalehe lõpust.

Läkitamine

Õnnistamine

Missa lõpeb õnnistusega. Vaimulik lausub Aaroni õnnistuse, mille Jumal andis Moosese kaudu Iisraeli preestritele:

„Issand õnnistagu sind ja hoidku sind!
Issand lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline!
Issand tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle rahu!“ (4Ms 6:24–26)

Jumal lisab juurde: „Nõnda pandagu minu nimi Iisraeli laste peale ja mina õnnistan neid!“ (4Ms 6:27). Seejärel õnnistab vaimulik kogudust Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel ning teeb ristimärgi; kogudus vastab kolmekordse aameniga. Nii lõpeb jumalateenistus samade sõnadega, millega see algas.

See meenutab, et nagu koguduse ühine liturgia, nii on ka kristlase igapäevane elu jumalateenistus. Apostel Paulus nimetab elu, mis on antud Jumalale, „mõistlikuks jumalateenistuseks“ (Rm 12:1).

Lõpulaul ja läkitamine

Õnnistusele järgneb lõpulaul. Seejärel öeldakse kirikuteated koguduse eelseisvatest sündmustest. Lõpuks läkitab vaimulik koguduse sõnadega „Minge Jumala rahus!“ ja kogudus vastab: „Tänu olgu Jumalale.“ Me täname ka läkitamise eest: meid ei saadeta maailma üksi, vaid Jumala rahus.

Läkitus ei ole pelgalt jumalateenistuse lõpetamine, vaid kiriku misjonitöö algus – just sellest on missa saanud oma nime. Apostlite tegude raamat kirjeldab esimest Jeruusalemma kogudust: kristlased püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes, võtsid rõõmsa ja siira südamega toitu ning kiitsid Jumalat. Ja Issand lisas iga päev nende hulka neid, kes päästeti (vt Ap 2:42–47). Nende inimeste elu, kes on jumalateenistusel kohtunud ülestõusnud Issandaga, on juba ise tunnistus.

Kokkuvõtteks

Püha missa on niisiis Jumala ja inimese kohtumine. Jumal teenib meid: ta kogub meid kokku, andestab, kõnetab oma sõnas ja annab end meile armulauas. Meie teenime teda: tunnistame oma patud, kuulame, tunnistame usku, palvetame, täname ja ülistame. Missal saab kogudus selleks, kes ta on – Kristuse ihuks, Püha Vaimu templiks, Jumala riigi nähtavaks märgiks maailmas.

Alexander Schmemann on kirjutanud, et rõõmu ei saa analüüsida ega defineerida – rõõmusse saab vaid siseneda. „Mine oma isanda rõõmupeole!“ (Mt 25:21). Seepärast on missa lõpp alati ka algus: siit läkitatakse meid tagasi maailma, et kanda sinna Jumalalt saadud armastust – oma kaasinimesi teenides ja neile head tehes.

Jumalateenistuse kava

Kirikulise vihik

Eliisabeti kirikus toimuvad missad Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus kehtestatud korra alusel. Kavalehed on kirikus peaukse juures koos lauluraamatutega. Sama materjaliga saad tutvuda ka e-seadmete vahendusel PDF-vormingus.