Kirikuruumi osad ning nende vaimulik ja praktiline tähendus
Kirik ei ole muuseum, kuigi seal on palju vana ja väärtuslikku. Kirik on eelkõige elava koguduse kodu: siin ristitakse lapsi, laulatatakse abielupaare, saadetakse ära lahkunuid ning igal pühapäeval kogunetakse jumalateenistusele. Sõna «kirik» tähendabki tegelikult kahte asja korraga: esiteks hoonet ja teiseks inimesi – kogudust, kes seal koos käib. Kreekakeelne sõna, millest «kirik» tuleb, tähendab «Issandale kuuluv». See maja on ehitatud mõttega, et siin kohtuvad inimene ja Jumal.
Kirikuruumis ei ole midagi juhuslikku – igal asjal on oma tähendus. See leht aitab mõista, mida sa Eliisabeti kirikus (ja igas teises kirikus) ringi vaadates näed.
Ida ja lääs: kirik kui suunatud ruum
Alustame millestki, mida esmapilgul ei märkagi: ilmakaartest. Kristlikud kirikud on juba varasest ajast ehitatud ida-lääne suunaliselt: altar asub idas, peasissepääs läänes. Ka Eliisabeti kirik järgib seda iidset korda.
Miks just ida? Idast tõuseb päike, ja tõusev päike on kristlastele Kristuse sümbol. Kristlased usuvad, et Jeesus Kristus, kes suri ristil ja tõusis kolmandal päeval surnuist üles, on «õiguse päike» ja maailma valgus – nii nagu päike võidab öö, võitis tema surma. Vanas kirikus palvetati alati näoga ida poole ja oodati, et Kristus tuleb kord tagasi «nagu koit idast».
Sellel suunal on ka teine, väga inimlik tähendus. Kui inimene astub läänepoolsest uksest sisse ja kõnnib altari poole, siis liigub ta hämarast valguse poole – see on nagu pilt inimese eluteest ja usuteest. Kiriku pikihoone kannab vanades keeltes nime «laev» (ladina keeles navis, sealt ka sõna «navigeerima»), sest ühelöövilised kirikud näevad oma põhiplaanilt natuke laeva moodi välja. Sellel on ka vaimulik tähendus: kirikut on ikka võrreldud laevaga, mis viib oma reisijad üle elumere. Pärnu-suguses mere- ja hansalinnas on see pilt eriti kodune. Eliisabeti kiriku põhiplaan on praegu aga ristikujuline – 1893. aastal valminud põiklööv annab hoonele ülalt vaadates risti kuju, mis on kristluse keskne sümbol: ühenduse ja lepituse märk Jumala ning inimeste vahel.
Altar: kiriku süda
Kui läänepoolt tulles kirikusse siseneda ja otse ette vaadata, jõuab pilk kiriku kõige pühama osani – altari juurde, mis asub kirikuruumi idaosas.
Mis on altar? Vanades religioonides oli altar ohvrikivi või ohvrilaud. Kristlikus kirikus on altar laud – Issanda laud, mille ümber kogudus koguneb armulauale, nii nagu pere koguneb söögilauda. Armulaud on jumalateenistuse tippsündmus. Selle seadis sisse Jeesus ise oma viimasel õhtusöömaajal enne ristisurma: ta võttis leiva ja veini, tänas ning ütles jüngritele: «See on minu ihu… see on minu veri… tehke seda minu mälestuseks.» Teisisõnu: leib ja vein saavad salapärasel viisil üheks Kristuse ristiohvriga. Kristlased usuvad, et kui vaimulik altari juures needsamad Kristuse sõnad leiva ja veini üle loeb – seda nimetatakse pühitsemiseks –, siis on Kristuse ihu ja veri armulauas päris tõeliselt kohal: pühitsetud leivas ja veinis annab ta iseennast inimesele. Armulaual osalejad ei saa mitte üksnes osa Kristuse toodud lunastavast ohvrist, vaid nad liidetakse temas ka üheks vaimulikuks perekonnaks, üheks Jumala rahvaks koos kõigi aegade ja paikade kristlastega. Armulaud ei ole seega pelgalt mälestussööming, vaid kõige lähedasem siin maa peal võimalik kohtumine Kristusega – nii lähedane, et armulauda võetakse vastu põlvitades, altari ees oleval põlvituspingil.
Eliisabeti kiriku altar on kingitus aastast 1850 – selle annetas kogudusele Uulu ja Surju mõisahärra Reinhold Stael von Holstein. Altarimaal «Ülestõusmine» on maalitud 1854. aastal Rotterdamis Van der Kaati töökojas. See kuulutab ristiusu keskset sõnumit: Kristus on surnuist üles tõusnud, ning kes usu ja ristimise läbi temasse on liidetud, neil on samuti osa tema kadumatust elust.
Altariga on seotud ka üks liigutav lugu kiriku algusaegadest. Kiriku esimene õpetaja Wilhelm Gabriel Wagner, kelle ajal alustati pastoraadi ehitamist, suri 1757. aastal ega näinud oma töö valmimist. Ta maeti altari alla – nii suur oli austus tema vastu. Kui 19. sajandi lõpus kirikut ümber ehitati, müüriti tema hauakivi altarist paremal olevasse seina, kus seda praegugi näha võib. Vana komme matta vaimulikke ja auväärseid inimesi kirikusse altari lähedale väljendab usku, et surnud ja elavad kuuluvad Kristuses kokku.
Tabernaakel: Kristuse kohalolek jääb
Altari juures väärib tähelepanu veel üks asi, mida paljudes luterlikes kirikutes ei näe – tabernaakel. See sõna tuleb ladina keelest ja tähendab «telki»: Vana Testamendi järgi rändas Iisraeli rahvas kõrbes koos telkpühamuga, milles Jumal oma rahva keskel «elas». Tabernaakel kirikus on väike lukustatav kapp või laegas, milles hoitakse armulauast üle jäänud pühitsetud leiba.
Miks seda hoitakse, mitte lihtsalt ära ei koristata? Sellepärast, et Kristus on pühitsetud armulauaandides tõeliselt kohal, ja see kohalolek ei «lõpe» jumalateenistuse lõppedes. Pühitsetud ande hoitakse alal eelkõige selleks, et viia armulauda haigetele ja surijatele koju ja haiglasse – et ka see inimene, kes ise enam kirikusse tulla ei jaksa, ei jääks ilma kõige tähtsamast –, samuti saab neidsamu pühitsetud ande usklikele jagada järgmisel jumalateenistusel.
Tabernaakli juures põleb tavaliselt väike «igavene tuli», punane lamp, mis märgib: Kristus on siin. Seepärast vaimulikud ja koguduse liikmed altari ees kummardavad või põlvitavad – see ei ole kummardus mööbli, vaid kohalviibiva Kristuse ees.
Kes on käinud katoliku kirikutes näiteks Lõuna-Euroopas, on tabernaaklit kindlasti näinud – seal on see igas kirikus. Luterlikus kirikus on tabernaakel haruldasem, kuid mitte tundmatu asi. Nii hoiab kirik vana, ühiskristlikku pärandit, sest luterlik kirik ei sündinud mitte mingi «uue usuna», vaid sama läänekristliku kiriku uuendusliikumisena.
Ristimisallikas: uks kirikusse
Altari kõrval on ristimisallikas ehk ristimiskivi. Vanades kirikutes asub ristimisallikas traditsiooniliselt sissepääsu pool, mitte altari juures, justkui meenutades, et ristimine on see uks, mille kaudu inimene astub kirikusse – mitte hoonesse, vaid Jumala rahva hulka.
Mis on ristimine? See on kristluse kõige esimene püha talitus ehk sakrament. Sakramendiks nimetatakse nähtavat, käegakatsutavat märki, mille kaudu Jumal ise nähtamatult tegutseb – luterlikus kirikus on kesksel kohal kolm sakramenti: ristimine, piht ja armulaud. Ristimisel valatakse inimese pea peale kolm korda vett Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Vesi on siin puhastuse ja uue elu märk: kristlased usuvad, et ristimises pestakse inimene puhtaks patust, ta sünnib uuesti Jumala lapsena ja saab koguduse liikmeks. Ristida võib nii imikut kui täiskasvanut – väikelaste eest tunnistavad usku vanemad ja ristivanemad, kes tõotavad lapse kristlikult kasvatada. Sellest tuleb muide eesti keelde sõna «ristiema» ja «ristiisa».
Igaüks, kes on ristitud, on alustanud oma kristlikku teed just sellise allika juures. Seepärast on vana komme kirikusse sisenedes ristimist meenutada, kastes käe ristimisallikas olevasse vette ja õnnistades end ristimärgiga. Eliisabeti kirikus on ristimisallikas praktilistel põhjustel altariruumis, kuid veeanumad, millesse soovi korral sõrmi kasta, leiab huviline kiriku sissepääsude juurest sellegipoolest.
Paasaküünal: ülestõusmise valgus
Ristimisallika juures seisab suur küünal – paasaküünal. «Paasa» tuleb heebrea sõnast pesah, mis tähendab «möödaminek» ja tähistab juutide vabanemispüha; kristlastele on paasapüha ülestõusmispüha ehk lihavõtted, aasta kõige tähtsam püha, mil pühitsetakse Kristuse ülestõusmist surnuist.
Paasaküünal süüdatakse igal aastal ülestõusmispüha öösel pimedas kirikus – see üksik leek pimeduses on ilus ja tähendusrikas vaatepilt: Kristus on üles tõusnud, valgus on võitnud pimeduse, elu on võitnud surma. Küünlale on märgitud rist, kreeka tähed alfa ja oomega – tähestiku esimene ja viimane täht, sest Kristus on «algus ja ots» – ning käesolev aastaarv: kogu meie aeg kuulub Jumalale, kes ise on üle kõige ja kelles on kõik. Sageli on ristil ka viis viirukiterakest või naela, mis meenutavad Kristuse viit ristihaava.
Paasaküünal põleb jumalateenistustel ülestõusmisajal ning lisaks ristimistel ja matustel. See on kõnekas: nii inimese usutee alguses kui ka maise tee lõpus valgustab teda sama ülestõusmise valgus, mis juhib meid meie teel igavesse valgusesse. Ristimisel süüdatakse ristimisküünal just paasaküünla leegist – märgiks, et ristitu saab oma valguse Kristuselt ning on ka ise kutsutud olema valguseks maailmale.
Kantsel: Jumala sõna koht
Kantsel on kõrgemale tõstetud kaunistatud «rõdu» või kõnetool, kust vaimulik peab jutlust. Jutlus on kõne, milles seletatakse päeva piiblilugemisi ja seotakse need tänase inimese eluga – see on luterliku jumalateenistuse üks keskseid osi.
Miks kantsel on kõrgel? Põhjus on väga praktiline: ajal, mil ei olnud helivõimendust, pidi jutlustaja hääl kanduma üle kogu kirikusaali, ja kõrgelt räägitud sõna kostis paremini. Kantsli kohal on sageli ka kõlaräästas – katusekene, mis suunab hääle alla kuulajate poole. Aga kõrgusel on ka sisuline sõnum: kantslist ei räägi vaimulik oma tarkust ega demonstreeri oma vaimukust, vaid kuulutab Jumala sõna, mis on inimesest «kõrgemal». Eliisabeti kiriku kantsel on pärit aastast 1850.
Kantsli juures tasub seletada ka seda, miks vaimulik ja kirik on riietatud eri aegadel eri värvidesse: kirikuaastal on oma värvid – valge on rõõmu ja püha, punane Püha Vaimu ja märtrite, violetne paastu- ja ooteaja ning roheline igapäevase vaimuliku kasvamise ja viljakandmise värv.
Orel: pillide kuninganna
Luterlikku kirikut on kutsutud «laulukirikuks»: Luther ise oli kirglik muusik, kirjutas kirikulaule ja ütles, et muusika on Jumala parim kingitus kohe teoloogia järel. Jumalateenistusel ei laula koor mitte publikule, vaid kogu kogudus laulab ise – ja kogudust juhib ning toetab selles töös orel.
Orel on maailma suurim ja keerukaim muusikainstrument, «pillide kuninganna»: heli tekib tuhandetes eri suuruses viledes, millesse puhutakse õhku. Eliisabeti kirikus on lausa kaks orelit, mis on Eestis haruldus – ja õieti on olemas veel kolmaski, mis asub kiriku kõrval kogudusemaja kaminasaalis.
Rõdul kiriku lääneosas asub 1928. aastal Riia firma Kolbe ja Dury ehitatud orel, mis restaureeriti põhjalikult 2001. aastal – see asendas kiriku esimest, 1845. aastal Paide orelimeistri Carl George Thali ehitatud pilli. Lõunatiivas asub 2010. aastal valminud ja pühitsetud uus orel, mille ehitas Eesti kuulsaima orelimeistrite suguvõsa esindaja Hardo Kriisa. Selle oreli välisilme ehk prospekti kujundas kunstnik Rait Prääts ning kujunduse oluline osa on lõunaseina suur vitraažaken – värvilisest klaasist aken – aastast 2007. Kaks orelit tähendab, et kirikus saab kõlada muusika, mille jaoks ühest pillist jääb väheks – just seepärast on Eliisabeti kirik Pärnu orelifestivali ja paljude kontsertide koduks. Kirikuruum avaneb päriselt alles siis, kui ta heliseb.
Kirikukellad: linna hääl
Üht «kirikuruumi osa» me silmaga ei näe, aga kõrvaga kuuleme – see asub tornis. Eliisabeti kirikul on kaks kella: vanem on valatud 1825. aastal Peterburis, teine valmis 1861. aastal, kui katkine kell valati ümber E. W. Petersoni töökojas.
Milleks kirikukellad? Sajandeid olid kirikukellad linna ja küla ühine kell ja ühine hääl: nad kutsusid jumalateenistusele, mõõtsid päeva, hoiatasid tulekahju ja sõja eest, saatsid inimest tema viimsel teel. Kui kirikukell lööb, siis ta justkui palvetab kogu linna eest – vana ütluse järgi ongi kellahelin «kuuldav palve». Tänapäevalgi helistatakse kelli jumalateenistuse eel ja ajal ning samuti matustel ja laulatustel.
Torni tipus on aastast 1747 kukk. Tornikukk on valvsuse sümbol – kukk kuulutab koidu saabumist ja meenutab ühtlasi evangeeliumi lugu, kus apostel Peetrus salgas Jeesuse ära «enne kukelaulu». Kukk tuletab kristlasele meelde: ole valvas, ära salga oma usku ega põhimõtteid.
Kroonlühtrid: valgus ja mälu
Kirikusaali katab peegellagi tugeva profiilkarniisiga ning rõdusid kannavad saledad joonia kapiteelidega puitsambad – need pärinevad 1893. aasta ümberehitusest, nagu ka portaalide ja akende kujundus ning rikkaliku nikerdekooriga tiibuksed.
Kroonlühtrid on aga mitte üksnes valgustid, vaid ka omamoodi mälestusesemed. Uues tiivas ripub lühter aastaarvuga 1674: see on toodud siia Eliisabeti koguduse eelkäija, Jaani kiriku varast, ning on seega vanem kui kirikuhoone ise. Teine kannab aastaarvu 1750 ning on kingitus Eliisabeti kiriku pühitsemispäevaks. Peakäigu suur lühter aastast 1893 on lauluseltsi Endla kingitus juurdeehituse valmimise puhul, kaks väiksemat kinkis Nikolai kogudus. Nii ripub kiriku lae all kolme sajandi ja kolme koguduse mälu.
Tule ja vaata
Kirikus ei ole midagi juhuslikku: idasuund ja valgus, sõna, vesi, leib ja vein, muusika ja kellad räägivad kõik ühte lugu Kristusest, kes on surma võitnud.
Eliisabeti kirik on avatud kõigile – siia võib tulla vaikust otsima, küünalt süütama, kontserti kuulama või jumalateenistusele. Jumalateenistused toimuvad igal pühapäeval kell 10 ja kolmapäeviti kell 18. Igaüks on oodatud, ka lihtsalt vaatama ja kuulama.
Kiriku ja Pärnu kirikuelu ajaloost saab lähemalt lugeda lehelt «Eliisabeti kirik Pärnus».